Juhan Nurme 29. mai 1999
Igas ühiskonnas on raske liikumispuudega inimesi ja pimedaid, kel on võimatu kasutada tavalistele inimestele mõeldud ühistransporti, olgu selleks siis buss, troll, tramm, rong või mõni muu kohandamata sõiduk, sel lihtsal põhjusel, et ta ei saa oma ratastooliga, tugiraamiga, karkudega, nägemispuude või üldise nõrkuse ja abitusseisundi tõttu iseseisvalt ühissõidukisse sisse ja sealt maha. Ka uued madalapõhjalised bussid, kuhu ratastooliga või lapsevankriga kenasti sisse pääseb, ei lahenda probleemi, sest raske puudega inimesed ei jõua minna ühissõiduki peatusse. Neile on tarvis, et sõiduk sõidaks ukse ette ja sihtkoha ukse ees neid maha laseks. Niisugust transporditeenust pakub üksnes takso. Tallinnas jõuti Põhjamaade eeskujul ja altpoolt tuleva surve tõttu invataksoteenuse osutamiseni möödunud kevadel*. Esialgu käivitus 200 000-kroonine eksperimentaalprojekt. Tallinna Puuetega Inimeste Koda hakkas registreerima soodushinnaga taksoteenuse kliente. Klientideks võeti – kõik I grupi invaliidid – II grupi invaliidid, kes esitasid arstitõendi, mille oli kinnitanud osakonnajuhataja, et nad vajavad invataksoteenust, sest ühistransporti on neil raske kasutada – kõik lapsinvaliidid. 1999. aasta Tallinna eelarves oli juba invataksoks raha ette nähtud 100 000 krooni kuus. 150-kroonise kuulimiidi korral võimaldaks see teenindada 100 000 :150 = 667 raske liikumispuudega inimest, tegelikult aga paarisada inimest rohkem, sest sellele sajale tuhandele kroonile tuleb liita kliendi oma osalus ja arvestada ka sellega, et kõik ei kasuta oma limiiti ära. Välk lõi sisse nüüd, 1999. aasta maikuus. Tallinna linn kärpis eelarvet, kärbiti poole võrra ka invataksole ette nähtud raha Alates juunikuust saab taksodotatsiooniks kulutada vaid 50 000 krooni kuus. Kliente oli aga juba kirjas üle 600. Kuulimiidiks kujuneks nii vaid 83 krooni. Selle raha eest saaks Mustamäelt kesklinna sõita, kuid tagasi enam mitte. Nüüd selgus, et taksokaarte oli jagatud II grupi invaliididele liiga heldelt, et lapsinvaliididest olid saanud taksokaardi isegi need, kel polnud kõndimisega probleeme. Midagi polnud teha, taksokasutajate arvu tuli piirata. Alates juunikuust ei võimaldata soodushinnaga taksoteenust enam II grupi invaliididele, et kõige suurema puudega inimesed – I grupi invaliidid ja lapsinvaliidid siiski invataksoga kuus mõne sõidu saaksid teha. Ka invatakso kasutamise õiguslikud kriteeriumid vajavad täpsustamist, et invataksoga oleks tõepoolest õigus sõita vaid inimestel, kes puude tõttu vajavad uksest ukseni teenust. ____________________________________ * Rootsis hakati raske liikumispuudega inimestele transporditeenust osutama 70. aastatel. Puue pidi olema püsiv, mitte näiteks jalaluumurd või liigesepõletik, mis allub ravile. Invataksoteenust võimaldati inimestele, kes ei olnud võimelised kasutama ühistransporti. Ja kuna invataksoteenuse osutamine läheb ühiskonnale küllalt kalliks maksma, siis läbivad teenuse taotlejad range kontrolli: kõigepealt esitavad invaliidsust tõendavad dokumendid, siis käivad komisjoni ees oma taotlust põhjendamas ning lõpliku otsuse langetab alles linnavalitsuse ametnik.
Linnavalitsus ostab transporditeenust taksofirmalt, kusjuures puudega inimesed on jaotatud kaheks, nendeks, kel on õigus kasutada tõstukiga väikebussi, ja nendeks, kel on õigus sõita ainult tavalise taksoautoga. Aastas lubatakse teha 100 sõitu, kusjuures ühe sõidu pikkus ei tohi ületada 30 kilomeetrit. Koolituseks, tööl ja arsti juures käimiseks võib taotleda lisasõite.
Invatakso kasutajate seas on esikohal keskeas daamid. Miks see nii on, ei osanud Jaan Kaur, üks kursuse läbiviijatest, öelda. Võib-olla sõidavad nooremad ja aktiivsemad rohkem isiklike käsitsi juhitavate autodega. Ka Stockholmis olevat praegu probleeme invatranspordi rahastamisega, sest Rootsis on majandusliku languse aeg. |
