Webbyt
Webbyt
Webbyt
Webbyt
Webbyt
Webbyt
Webbyt
Webbyt
Web2
 
 
EST
Webbyt
RUS
Webbyt
ENG

Webbyt Töökorraldus
Webbyt
Webbyt Sõna sekka
Webbyt
Webbyt Trükised
Webbyt
Webbyt Blanketid
Webbyt
Webbyt Aruanded
Webbyt
Webbyt Taotlused



Puudega inimese ühiskonda sulandumise tee

Webbyt
Sitemap Sisukaart   Print Prindi
Webbyt
 

Juhan Nurme
Ettekanne konverentsil “Puudega inimeste sotsiaalne kaitse” 12. mail 1998
Rahvusraamatukogus


Consensus-projekti raames olen kuulnud palju sellest, kuidas puudega inimesi abistatakse ja kuidas tuleks abistada, missugused toetused ja soodustused talle on ette nähtud ja missugused tuleks kehtestada, missuguseid teenuseid talle osutatakse ja mida oleks veel vaja. Ent kui puudega inimene jääb lootma vaid abile, toetustele ja soodustustele, jääb lootma vaid teiste peale, siis ei saa ta iseseisvaks. Ta jääb ülalpeetavaks. Ülalpeetav olla on aga täiskasvanud inimesele alandav. Veelgi halvem on, kui puudega inimene hakkab käituma ja mõtlema nagu ülalpeetav. Algul väljendub see nõretavas, mitteadekvaatses tänulikkuses igasuguse abi eest, hiljem veendumuses, et tal on õigus ilma midagi vastu andmata aina saada — riigilt, perekonnalt, sõpradelt, kellelt iganes.
Täiskasvanud inimese esmane kohus on iseendaga toime tulla. Ka puudega inimene ei taha ühiskonnale või lähedastele koormaks jääda.

Kui inimesega juhtub raske õnnetus, siis langeb ta mõneks ajaks abitu lapse tasemele. Valust ja vaevast raskem on hingeline masendus. Kuid aeg annab arutust. Tervis stabiliseerub. Abivahendid aitavad puuet kompenseerida. Õpitakse nagu uuesti elama. Harjutakse iseendaga ja ümbruskonnaga. Aeglaselt jõutakse suhtelise iseseisvuseni. Inimese enesehinnang paraneb, ta püstitab enesele ülesandeid, tekivad kohustused. Märkamatult on alanud reintegratsioon ehk eesti keeles taassulandumine, taaslõimumine argipäevaellu, mille võib minu meelest lugeda lõppenuks, kui puudega inimene on ületanud rohked psüühilised barjäärid: mind pole kellelegi tarvis, mul ei kõlba käia avalikes kohtades, ma olen liiga vilets, et midagi ette võtta või korda saata jne, jne — ning hakkab jälle tegutsema. Kui ta ei mõtle enam ööd-päevad oma puudele, vaid maadleb hoopis nagu kõik inimesed olmeprobleemidega ning teeb tulevikuplaane.
Kuidas nii kaugele jõuda? Suure töö teeb siin ära aeg. Aeg parandab aga haavu aeglaselt. Eneseleidmine toimub kiiremini, kui puudega inimene ei jää oma muredega üksi. Talle tuleb anda põhjus kodunt välja tulla. Kutsuda teda invaüritustele — seminaridele, kursustele, kokkutulekutele. Algul tuleb teda kättpidi kohale tirida, hiljem tuleb ta ise.
Kas puudega inimene tahab tööd teha? Ei ning jah. Ühed räägivad, et tahavad, kui neile aga tööd pakutakse, siis leiavad põhjuse äraütlemiseks. Neil pole töötegemise harjumust ja nad ei viitsi pingutada. Teised haaravad kinni igast tööotsast, on kohusetundlikud ja õpihimulised. Nemad kujundavad ühiskonnas positiivseid hoiakuid puudega inimeste suhtes, on eeskujuks teistele puudega inimestele ning oma visaduse, sihikindluse ja kannatlikkusega ka tervetele.
Öeldakse, et enne kui teistelt hakkad nõudma, nõua iseendalt ehk maailma parandamist alusta iseendast. Siit sugeneb küsimus, kui palju puudega inimesi võttis osa selle PHARE Consensus-programmi ettevalmistamisest ja elluviimisest? Kardan, et ülekaal oli tervete poolel. Ka tänane konverents “Puudega inimeste sotsiaalne kaitse” on suures osas tervete üritus puudega inimestele. Ehkki põhimõtet, et puudega inimesed tunnevad ise kõige paremini oma probleeme ja oskavad välja pakkuda nende mõistlikke lahendusi, jagavad sõnades kõik, on puudega inimene ka siin osutunud tõrjutuks.

Vaatame maakondade ja linnade sotsiaalabi osakondi ja sotsiaalministeeriumi. Nende arvukas ametkond on pandud tegelema puudega inimeste probleemidega. Aga kas nad on võtnud teadlikult tööle puudega inimesi? Nõnda et näiteks kehapuudega inimeste probleeme lahendaks kehapuudega ametnik. Kuidas komplekteeritakse meie õppeasutuste sotsiaaltöö osakondi? Kas sinna oodatakse ka pimedaid, kurte ja ratastooliinimesi?
Lõpetuseks tahan öelda, et puudega inimest tuleb aidata niipalju kui hädavajalik ja nii vähe kui võimalik. Muidu võib aitamisest saada eesmärk omaette. Tegelikuks eesmärgiks on aga luua puudega inimestele ühiskonnas võrdsed võimalused heade abivahendite, keskkonna kohandamise, koduabi, transpordi- ja muude teenuste kaudu, nõnda et puudega inimesed nii nagu tervedki saaksid ise oma elu juhtida.

 
Web2