Jaak Võsa
Sõnumileht, september 1997
Surra noorelt... See ei ole selgroonärvi kahjustuste tõttu vigaseks jäänud inimestele mingi romantiline sõnakõlks, vaid vahel karm tegelikkus. Selliste haigete füüsiline seisund võib olla väga erinev, alates vaevumärgatavast liikumishäirest kuni ratastooli või voodisse surutuseni. Need haigused on siiani maailmas ravimatud. Samas on märgatud, et geneetiliste haigustega inimeste hulgas tuleb harilikust sagedamini ette suurt elujõudu ja nutikust.
Lõuna-Rootsis Valjevikenis toimus Läänemere maade konverents neuroloogiliste haigustega noortele. Eestit esindas seal meie lihasehaigete selts. Üritusel nenditi, et enamik probleeme selles vallas on tingitud logisevast seadustikust, ametnike ükskõiksest suhtumisest puuetega inimestesse ja raha nappusest. See ei kehti pelgalt Ida-Euroopa riikide kohta, ükskõikse suhtumisega seotud probleemidest rääkisid rohkemal või vähemal määral kõik esinejad.
Puudega inimest vaid halastustöö ei rahulda
Ratastoolis noormees lõpetas ülikooli. Ratastoolis neiu sünnitas lapse. Sellised pseudosensatsioonid tunduvad tavainimestele lausa uskumatud — kas siis invaliid saab mõelda ja tegutseda samuti nagu terve? Rahvas pole sellega harjunud. Vigasesse inimesesse suhtuti varem sageli nagu kutsikasse, kel on palju häid omadusi ja kes on võimeline teiste rõõmuks mõnikord “kahel käpal käima” ja “trummi lööma”.
Kuid ka raske puude tõttu ratastooli aheldatu on inimene, kellega pole seotud ainult ravi- ja hooldusmured. Temalgi on intellektuaalsed ja inimlike kontaktide vajadused.
Seni pole ühiskond ratastoolis inimestelt midagi oodanud, nende kohta nähti vaid oma perekonna seas või hooldekodus. Kui keegi vigastest sellest suletud ringist välja pääseski, siis suuresti tänu oma vanematele või sõpradele.
Puuetega inimestele pole riik ühiskonnas kohta leidnud. Pole veel ka süsteemi selliste laste koolitamiseks ja hiljem nende tööle rakendamiseks.
Sotsiaaltöötajad on end häälestanud halastustööle, aga invaliidid tahavad midagi muud. Kui ilmnevad vastuolud teooria ning tegelikkuse vahel, poevad ametnikud “spetsiifiliste probleemide” taha ning hakkavad tegelema “uuringute” ja “koolitusega”. Vajadusel kehtestavad prioriteete ja kutsuvad ellu invaorganisatsioonid, kellega koostööd teha. Altpoolt tulevast initsiatiivist nad end häirida ei lase. Nii pole juba aastaid Tallinna eelarvest leitud raha vaeguritele isikliku abilise ega invatakso jaoks. Nähes linna teisi kulutusi, tuleb tõdeda, et tegemist pole rahanappuse, vaid suhtumisega — invaliidide probleeme ei peeta oluliseks.
Kompuutriga suhtlemine ei anna sotsiaalset kogemust
Vale arusaamine on tekkinud ka vigaste inimeste aitamisest. Üldjuhul ei peaks see olema halastustegevus, vaid võimaluste loomine, et erivajadustega inimene ise end maksimaalselt teostada ja iseseisev olla saaks. Nad tuleb kodust välja teiste inimeste hulka tuua, sest elus toimetulekuks on vaja sotsiaalset kogemust. Ükski kompuuter, sideliin ega Internet ei asenda seda.
Vaatamata säärastele oludele on mitmed vigaste laste vanemad viinud oma lapsed tavalisse kooli, aga see käib täiesti omal algatusel ja nõuab kohutavalt pingutusi.
Invaliidiks jäänud noortele ei taheta anda valikuvabadust. Tallinna äärelinna rajatakse neile järjekordset suletud õppeasutust. Aga selle asemel võiks hoopis tavalisi koole ja ülikoole kohaldada ratastooliga ligipääsetavaks.
Puue pole eesmärk ega eelis
Muutuma peab ka vigaste inimeste eneste suhtumine endasse ja ümbritsevasse. Puue ei ole aumärk ega pea looma eeliseid. Invaliidid loobugu kinnisideest, et nad ei suuda üht või teist. Ka nendel peavad olema kohustused ühiskonna ees: nad peavad tundma, et neilt midagi oodatakse.
Inimväärse elu elamiseks piisab tihti ka sellest, kui ollakse lihtsalt tõeline mees või naine. Aga igaüks võib leida enda ümber probleeme, mille lahendamisele saab ta kaasa aidata, mida temal on võimalik muuta. Eesti Lihasehaigete Selts ootab oma plaanide tegemisel ja elluviimisel kõikidelt asjalikelt noortelt ettepanekuid. |
