Paavo Valtokari
Müasteenia algab ette hoiatamata. Haiguse äratundmine võib võtta aega aga õige diagnoos ja selle põhjalt alustatud ravi võimaldavad elada peaaegu normaalset elu.
Kui mäletan õigesti, saabus 1986. aastal kevad varakult. Otsustasime perega sõita kevadpühadeks Varkaudelt minu lapsepõlvekoju Siikajoele. Seal, mu endises kodutalus, oli üht-teist remonditööd teha.
Teel Siikajoele, Kuopios, peatusime rauakaupluses. Pidin ostma kurvisid, hingesid, veel mõnda nipet-näpet. Otsides riiulilt sobivaid kruve, läksid riiulid kuidagi segamini, ma ei saanud õiget karpi käe alla. Olukord siiski selgines, ostsin vajaminevad asjad ja reis jätkus.
Siikajoel tegime remonti, kohtusime sugulastega. Ma ei mäleta, et mu silmad oleksid rohkem probleeme tekitanud.
Topeltnägemine
Tagasi Varkaudelle juhtisin autot, oli ilus selge õhtupoolik. Järsku sõitsid mulle vastu kaks bussi teineteise peal. See pilt kestis vaid hetke ja sõit jätkus. Sõitsin koju ja järgneval argipäeval autoga oma töökohale, kooli. Topeltnägemine tuli taas ja hakkas korduma aina sagedamini.
Paari nädala pärast jäin töölt ära. Ma ei olnud võimeline lugema ega kirjutama. Kuna probleem oli silmades, läksin silmaarsti vastuvõtule. Too uuris asja ja otsustas: "Kirjutan Teile B-vitamiini. Kooliaasta lõpuni on ainult paar nädalat. Kirjutate tunnistused välja ja siis algabki puhkus." B-vitamiin ei aidanud.
Õnneks võttis meie toonane kooliarst mu peaaegu "kasulapseks". Endal mul oli kinnisidee, et mul on ajukasvaja. Kooliarst broneeris mulle aja röntgenisse ja eriarstile. Kergendusega sain teada, et mu ajust ei leitud midagi alarmeerivat. Järgmisena pääsesin neuroloogi vastuvõtule. Neuroloog tegi uuringuid, kuid diagnoosi välja ei pannud. Ütles, et kui silmalaug peaks alla vajuma ja ma ei saa seda enam tõstetud, pean minema uuringutele Kuopio ülikooli haiglasse.
Nii veetsin siis maikuu paar viimast nädalat haiguslehel ja olime kogu perega teadmatuses, mis toimub. See ei olnud kerge aeg. Söögiajal nägin laual kaht taldrikut kõrvuti. Aeg-ajalt torkasin kahvliga lauda, püüdes tabada "õiget" taldrikut. Emotsioone oli raske tagasi hoida. Mai lõpul oli ühel meie lastest kooli lõpetamine. Sel päeval vajus mu vasak laug alla ja jäigi rippuma. Võtsin osa perepeost, aga kohe järgmisel päeval läksin Kuopio ülikooli haigla polikliinikusse.
Valvearst juhtus olema neuroloog. Ta vaatas mu nägu ja ütles: "Myasthenia gravis". "Mis asi see on?" uurisin mina. "See on üks haigus", vastas arst. "Kas sellest saab terveks?" küsisin. Tema raputas pead ja läks sõnagi lausumata minema. Polnud just eriti lohutav olukord teadmatuses vaevlevale patsiendile.
Teadmatus
Nii algas minu suvi ülikooli haiglas. Tehti tensiloontestid. Mitu arsti põrnitsesid mu silmalaugu, "Jah, see värahtas sajandik millimeetrit…". Kindlust diagnoosi kohta siiski ei saadud. Käisin aju magnettomograafias mitu korda. Proovisime mestinooni, aga see ajas mu ainult higistama ja pani värisema. Võeti proove seljaajust. Käisin noorukese silmaarsti juures, kes suisa kiljatas: "Sellist asja pole ma kunagi näinud!" Tema vanem kolleeg tuli samuti vaatama ja mainis: "Jah, mõnikord algab multipleks just sedasorti kaebustega".
Patsient sai jälle mõtlemisainet lisaks.
Ühel päeval kerkis mu vasak silmalaug üles ja kukkus alla parem. Selgus, et avanenud vasaku silma horisont oli hoopis teises suunas kui parema silma oma. Seetõttu oli mu tasakaal täiesti paigast ära. Paar päeva kõndisin haiglas nii, et hoidsin seinast kinni, ilma toeta ma ei püsinud püsti. Paari päevaga programmeeris arvuti minu peas end siiski ümber ja sain jälle püsti seista.
Mitte kõigil haiglapäevadel ei olnud mulle uuringuid ette nähtud. Nii panin arstide hommikuse visiidi järel erariided selga, päikeseprillid ette – varjamaks mu omapärast nägu – ja läksin haiglast välja. Kõndisin rannas, võtsin päikest. Ringi liikudes märkasin müügis olevat paati, mis tundus meie perele sobivat. Ostsin paadi, mille viisime nädalalõpul, kui haiglast koju sain, Varkaudele.
Ühel päeval tuli mulle tänaval vastu noor mees, kes ütles: "Anna viiekas, tahan minna Pieksämäele vanaema vaatama!". Tõstsin päikeseprillid üles ja küsisin: "Mis sa ütlesid?"
"Vabandust, vabandust!" taganes noor mees kiiresti, nähes mu laperdavat silmalaugu. Nii et vahel võib sellest MG-st kasu ka olla (mida ma tookord küll veel MG-ks ei osanud lugeda).
Nii möödus suvi. Sügis lähenes ja tuli vastu võtta mingi otsus, sest koolgi oli algamas augusti teises pooles. Diagnoosi kohta polnud ikka veel selgust. Kuni asi oli ebaselge, andsid arstid mulle haiguspuhkust aasta lõpuni. Juhtusin olema Varkaudel sel päeval, kui minu koolis oli koosolek, kus kavandati eelseisva õppeaasta tööjaotust. Esitasin rektorile oma soovid töökoormuse osas peale jõuluvaheaega. "Jah, aga… kuna sul on see haigus ka, teeme meie siin omad plaanid."
Ameerika õpetus abiks
Augusti lõpus hakkasid sündmused hargnema. Ameerikast õpingutelt naases noor soomlasest arst, kes tegi konkreetse EMG-testi ja teatas: "Leid on selge, haigus on Myasthenia Gravis". Sain kortisoonravi, vaevused hakkasid leevenduma. Septembri alguseks ei olnud mul enam mingeid sümptomeid. Haiguslehte oli veel ees neli kuud.
Otsustasin nautida puhkust täielikult. Ostsin kaks autot Fiat 127. Ühel oli katus mõlkis, teisel nina. Lõikasin meie garaa˛is autodelt katused lahti ja keevitasin terve katuse terve ninaga auto külge. Oli nendega palju muudki mässamist. Lõpuks värvisin üle parandatud auto. Ülevaatus tähendas mõningast paberisõda, aga sain sealtki läbi. Auto teenis meid tagavara-autona mitu aastat. Mis oli aga parim – pildid mu silmade ees püsisid paigal.
Jaanuaris läksin tööle oma kooli. Ometi kord tundus koolitöö toredana. Läks nii hästi, et sain hakkama järgmised peaaegu kolm aastat ilma ravimiteta, ja ka vaevusteta. Kuniks ühel kevadtalvisel päeval sõitsid mulle jälle teel vastu kaks autot teineteise peal. Tuli alustada kortisoonikuuriga. Neid on ikka jagunud. Mõnel aastal kolm, mõnel üks. Olen olnud suuteline tegema oma tööd, haiguslehel pole MG tõttu olnud.
Töökaaslasedki harjusid mu näoga sedavõrd, et teinekord võis keegi neist mainida: "Paavo, peaksid alustama ravikuuriga, su laug ripub." Töö koolis lõppes sellega, et jõudsin pensioniikka. Nüüdseks olen olnud 7 aastat vanaduspenisonil, milline kole sõna!! MG tõttu pole erilisi raskusi ette tulnud. Kortisoon on põhjustanud mõnevõrra kõhuprobleeme. Ka nendest olen üle saanud.
Soovin, et mu lugu lisaks äsja MG-diagnoosi saanutele usku sellesse, et elu läheb edasi ka koos müasteeniaga. Teisalt on müasteenia toonud mu ellu palju uut. Olen saanud uusi tuttavaid MG-ühenduse kaudu. Tõsi, selts on andnud mulle ka tööd, liikmete registrisse lisandub uusi inimesi pea iga nädal. Ootan, et ka noored oleksid aktiivsemad MG-seltsi tegevuses. Aktiivseid inimesi on vaja.
Haigusele vaatamata olen saanud olla lastele toeks nende majade ehitamisel ja remonditöödel. Suviti on minu ja abikaasa lemmikharrastuseks paadisõit Saimaa piirkonnas. Reisimine avardab samuti maailma. Müasteenikuna ei pea jääma kiiktooli istuma ja haiguse progresseerumist ootama.