Selles numbris:
Me tegime seda!
Meeleolukas tagasivaade suvel toimunud noorsoovahetusprojektile.
Üks ilus päev hingele
Pärnu osakonna külaskäik Koidu ja Ain Reinupi kollektsioonaeda.
Diagnoosikompass — kongenitaalne müopaatia
Lühendatud tõlge Soome Lihashaiguste Liidu ajakirjas Porras ilmunud artiklist. (Täielik tõlge on ära toodud meie kodulehe alajaotuses Lihashaigused)
Urve nõuandenurk
Sel korral tutvustab meie "maaema" Urve veekeefiri omadusi.
12 000 krooni toetust puudega noorele
Tutvustame toetuse saamise tingimusi.
Me tegime seda!
Jüri Lehtmets
Algus eelmises, juunikuu infolehes
Viies päev oli pühendatud saalihokile. Korraldasime turniiri. Mängus oli kõike — osalejate ning kaasaelajate ennastunustavat hasarti, penalti ja isegi tulevärki. Üks Soome võistleja põrutas Margiti ratastoolile tagant sisse nii, et Margiti tooli akudest lendas sädemeid nagu säraküünlast. Olime otsustanud, et seekord mängime kogu jõuga. Meie motoks on ju “No Mercy“ (ei mingit halastust). Lõpumängu kaotasime väga napilt — kahe väravaga, 6:8. Hoki oli kogu laagri jooksul asi, millest keegi ära ei tüdinenud. Hokit võis togida kahekesi või kogu võistkonnaga ning isegi öösel kui und ei tulnud. Siinkohal tuleb öelda tänusõnad hotell Wildenau peremehele, kes meie tegevusse sümpaatse rahuga suhtus.
Alina Poklad Eesti grupist meenutab siinkohal: “Kui ma nägin, et meil on laagri kavas hokimäng, siis ma mõtlesin, et see on ainult nali või mingi kirjaviga. Ma ei osanud ette kujutada, kuidas mina või teised minusugused saaksid mängida hokit. Aga see oli tõesti väga huvitav... hokikepp, kaks väravat, võistkonnad, hasart, kiirus... kõik oli nagu tõelises suures spordis, ainult et osavõtjad sõitsid elektriliste ratastoolidega.”
Soomlaste varustus pakkus Eesti rühma liikmetele erilist huvi. Näiteks spetsiaalne saalihoki tool (tundlik, kiirete pööretega) või siis selline elektriline ratastool, mis sõidab kiirusega kuni 15 km tunnis. Või tool, mis läbib ühe akude laadimisega kuni 70 km. (Sellega oli Soome rühmajuht Miro sõitnud maratonil.)
Õhtul arutlesime saalihoki-teemadel. Otsisime võimalusi klubile raha teenimiseks. Pakuti välja projektide kirjutamist, ärilist tegevust (näiteks soomlased müüsid oma klubi algusaegadel tualettpaberit), sponsori leidmist. Arutelu andis ideid ja julgust Eestis saalihokiga edasi tegutseda.
Kuuendal päeva naelteks olid orienteerumine Lelles ja rabamatk. Päeva korraldajana olin üsna elevil, kas kõik, mida olin planeerinud, sujub ning kas ettevõtmised meeldivad külalistele. Orienteerujad pidid läbima viis kontrollpunkti, mis olid laiali üle alevi ning täitma igas punktis erinevad ülesanded. Moodustasime rahvusvahelised paarid, et osalejad arendaksid “sundkorras suhtlust”. Kõik paarid läbisid raja edukalt. Meenutuseks kohalikes elevust tekitanud orienteerumisest kinkis Kehtna valla sotsiaaltöötaja meile kaelavimplid. Sündmust kajastas ka Rapla maakonnaleht.
Orienteerumise lõppedes suundus ratastoolide rivi Lehtmetsade koju, kus toimus arutelu teemal “Noore elu maal“. Soome grupi liikmed olid kõik pärit kas Helsingist või Turust ning arvasid, et nad ei tahaks elada maal, sest maal on vähem tegevusi ning teenuseid kui linnas. Samas ligipääsetavuse või transpordi korraldamisega Soome noortel probleeme pole.
Lõuna oli meile serveeritud kohalikku kultuurimajja. Roda Mohammed Soome grupist on moslem ning tema usk ei luba sealiha süüa. Varem me seda ei teadnud, sest hotellis oli tal olnud võimalik toite valida. Kuna lõunaks pakutavad kotletid olid valmistatud just nimelt sealihast, siis tuli talle ruttu kusagilt kanapihve hankida ja neid soojendada.
Kõhukinnitamise järel suundusime Keavasse rabamatkale. Kuna kõiki korraga laudteele ei saanud saata (kohalik laudtee ei ole mõeldud paarisajakiloste motoriseeritud külastajate jaoks), jagasime rühma kolmeks. Senikaua kui üks rühm rabas aega veetis, võisid teised lähedalasuvas Tarsi turismitalus sportlikke atraktsioone imetleda ja ka ise järele proovida. Üldist huvi tekitas sealne suur jalgpall, mida elektriratastooliga oli mõnus taga ajada ja kohe tekkiski uue spordiala, st elektriratastooli-jalgpalli, idee. Meie grupi üks julgemaid tüüpe Jürgen Kukk läbis ka ülikeerulise, künklikku maastikku planeeritud labürindi.
Kui kõik olid rabas käinud, asusime pealinna suunas teele. Päev oli olnud väsitav ja bussisõidul Tallinna vajus nii mõnelgi osalejal silm kinni. Õnneks ootasid meid motellis Peoleo ees kolmekäiguline õhtueine ja puhkus.
“Minu meelest oli kogu nädala kõige lahedam ettevõtmine rabamatk, kuna ma polnud varem kunagi rabas käinud” arvas Karl Neilinn laagrimuljeid kokku võttes. Tuleb nentida, et ega teisedki grupi liikmed polnud varem erilised rabaseiklejad olnud. Linnatingimustes, kust enamik pärit oli, on rabasid teadagi vähevõitu. Tunti hirmu, kas kitsas õõtsuv laudtee peab vastu, soomlastele mõjusid pea sama halvavalt sääsed jm putukad. Ka Marat Džukajevile jäi nädala eredaimaks mälestuseks jalutuskäik rabas. “Kõige meeldejäävam oli jalutuskäik soos, arvatavasti kõige "erilisem" ettevõtmine,ilus, samal ajal isegi hirmus oli seal laudteel sõita.”
Seitsmenda päeva veetsime Tallinnas. Alustasime päeva vestlusringiga rabas kogetust. Soomlased arvasid, et putukad rabas olid vastikud ning seetõttu neid väga sinna ei tõmba.Võluv oli aga olnud just olukorra uudsus. “Soos oli veidi hirmutav sõita elektriratastooliga aga teiselt poolt oma hirmuga toimetulek ja õnnestumine andsid suurepärase tunde”, meenutab Saila.
Päev jätkus pilguheitmisega Tallinnale ja lõunaga linnas. Pealelõunal sõitsime Rocca Al Mare vabaõhumuuseumisse, kus viisime läbi eesti rahvusõhtu. Muuseumi vapper giidineiu andis meile inglise keeles põhjaliku ülevaate pärimuskultuurist. Seejärel võtsime kohad sisse lõkkeplatsil, kauni vaatega merele. Eesti grupp esitas Alina koostatud näidendi Eesti ajaloost, kus astusid ette värvikad persoonid erinevate võõrvõimude esindajatega, enamasti käis kibe võitlus. Peale rasket ajalugu pakkusime soomlastele kama, kohukest ja mustikatega šokolaadi.
Hilja õhtul jõudsime tagasi Peoleosse. Kuna eestlased oli energiast pungil ja soomlased väsinud, otsustasime, et need, kel jaksu, lähevad ööklubisse tantsima, teised jäävad puhkama. Ligipääsetavana oli valmis vaadatud klubi Parlament.
Kaheksas päev jäi kokkuvõtete tegemiseks. Ühine arvamus oli, et aeg läks kui lennates. Eriti nende jaoks, kellele laagrikogemus uus. Alina muljed kattusid paljuski teiste omadega: “Ma olin kuulnud, et on olemas mitmesuguseid noortelaagreid, aga ise polnud üheski osalenud. I did it-laager oli esimene minu jaoks. Alguses ma kartsin veidi, sest ei teadnud, kuidas puudega inimesed reisivad bussiga, kuidas elavad hotellis, tihti ei ole hotellidki kohandatud ratastoolide jaoks. Aga laagripäevad olid väga vahvad: kõik oli mugav, lõbus ja hästi korraldatud. Esimesel päeval toimus hokimäng Pärnu avalikus rannas. Teisel päeval tantsisime end Audrus Guinessi rekordite raamatusse. See rivitants oli samuti ebatavaline. Ma olin harjutanud end mõttega, et tants ja diskoõhtud ei ole minu jaoks, aga nüüd tundsin, et ka mina võin tantsida. Tegevust oli laagris palju ja sellist, mida mulle kunagi pähegi poleks tulnud. Sõitsin rabasse, võtsin osa orienteerumisest, mängisin hokit, curlingut, kirjutasin näidendi... Sain tuttavaks paljude erinevate inimestega, kes on praegu minu sõbrad. Ma praktiseerisin oma eesti ja inglise keelt ning õppisin veidi soome keelt. Aga minu meelest on kõige tähtsam see, et ma ei tundnud end kuidagi erilisena vaid teadsin, et teised saavad minust aru.”
Loodame, et jätkame sarnaseid laagreid ja koostööd soomlastega ka edaspidi. Suur tänu Euroopa Noored organisatsioonile, kes meie projekti heaks kiitis ning rahastas ja meie projektijuhile Margit Kasemetsale huvitava ja kogemusi pakkuva laagri eest.
Üks ilus päev hingele
Urve Viksi
Olime juba pikemat aega plaaninud väikest suvist väljasõitu kusagile loodusesse, kui saime Küllilt kutse tulla külastama tema vanematekodu. Külli soovis meid kostitada iluga. Kollektsioonaia rikkusega, kus on esindatud tuhat üks taimenime ja mitmesaja-aastane võimas tamm. Külli vanemad, Koidu ja Ain, elavad Pärnumaal, Pärnjõel.
Aia perenaise kireks on päevaliiliad. Iga aastaga võtavad need oma alla üha rohkem ruumi. Praegu on neid juba üle saja sordi. Päevaliilia on huvitav taim — tema igale õiele on antud õitsemiseks vaid üksainus päev. Inimeste maailmas ei osata tihtipeale aega väärtustada, kuna selle alguse või lõpu tajumine ei ole nii konkreetsed. Vaid vähese kaudu või millegi puudumise läbi saame aimu asja olulisusest. Mõelgem selle üle ja olgu meie jaoks iga päev suureks väärtuseks!
Peale liiliate õiteilu paelusid silma ka teised taimed. Mulle meeldis väga üks ohaka kauge kirjuleheline sugulane ja suured roosakaspunased täidisõielised moonid. Ja põõsad!! Mida kõike siin polnud: jaapani enelad, mandžuuria aprikoos, äädikapuuu, kolkviitsia. Kõik kokku andis imelise pildi maailma loodusest, mis oli koondatud ühte Eesti koduaeda 0,7 hektarile. Lisaks ilulisele elamusele saime hingejõudu iidselt tammelt (stressi maandamiseks on paremat paika raske leida).
Pärast ringkäiku kogunesime kiviktaimla kõrvale piknikule. Tundsime end üksteise, lahke pererahva, külaliste, vana koera ja uudishimuliku kassi seltsis hästi. Külalised Tallinnast — Külli, seltsi mentori Riina ja toetajaliikme Margo — oli kohale toonud Juhan Nurme.
Piknikulaud sai traditsiooniliselt vapustav. Enim tunnustust leidsid Juhani petisupp kiluvõileivaga, Riina võileivatort ja Maimu-tädi kook.
Sellisest päevast ammutatud energiast jätkub kauaks. Aitäh Küllile kutse ja tema vanematele südamliku vastuvõtu eest!
Diagnoosikompass — kongenitaalne müotoonia
Lühendatult Soome Lihastautiliitto ajakirjast Porras 12/04.
Tõlkinud Külli Reinup
Myotonia Congenita — sünnipärane lihasjäikus
Kongenitaalse müotoonia puhul tahtele alluvad e skeletilihased ei lõdvestu peale pingutust piisavalt kiiresti. Sünnipäraseks nimetatakse haigust, kuna see algab lapsepõlves või kohe sünni järel.
Tegemist on kroonilise haigusega, mis põhjustab raskusi tavapärastes toimingutes nagu näiteks liikuma hakkamisel, kõndimisel, millestki kinni hoidmisel ja närimisel.
Ootamatult peale puhkust liikuma hakates võib lihasjõud kaduda täiesti ja lihas isegi halvatud olekusse jääda. Kui liigutusi jätkata, lihased soojenevad ja üldjuhul lihasjäikus taandub. Teisiti öeldes — soojendusharjutused ja pingutust nõudev kerge liikumine hoiab ära tõsisemaid müotoonia-atakke. Näiteks kui kõverdate kätt küünarnukist mõned korrad enne raskuse tõstmist.
Kahjuks on olukordi, kus inimene on sunnitud tegema kiireid, reflektoorseid liigutusi ilma soojenduseta — näiteks komistades või kui mööduja juhtub teid tõukama.
Kongenitaalse müotooniaga kaasneb ka lihaste paisumine ehk hüpertroofia.
Haigust põhjustavad geenivead skeletilihastes.
Kaks vormi
Põhjust, miks kongenitaalsel müotoonial on kaks vormi, ei teata. Beckeri tüübi müotoonia, mida kutsutakse ka üldmüotooniaks, on haiguse enamlevinud vorm. Pärinemine on autosoom-retsessiivne, st haiguse avaldumiseks peab viga olema CLCN1-geeni mõlemas pooles.
Teine vorm, Thomseni müotoonia, on õige harva esinev ja pärimisskeem on autosoom-dominentne ehk siis CLCN1-geeni ühes pooles olevast veast piisab haiguse avaldumiseks. Kummastav on see, et CLCN1-geeni viga on sama mõlema vormi puhul. Kongenitaalsest müotooniast tulenev puue võib olla erinev sõltuvalt haiguse vormist ja inimesest.
Beckeri tüüp on üldiselt raskema kuluga kui Thomseni haigus ning võib mõnikord muuta lihased lisaks jäikusele ka nõrgaks ja lõdvaks.
Müotooniahood tekitavad armetu olemise aga ei ole üldjuhul valulikud. (Reeglil võib siiski olla erandeid.) Meditsiinilises kirjanduses kirjeldatakse kongenitaalset müotooniat valutu lihasjäikusena, aga see ei pruugi olla lõplik tõde. Mõned patsiendid on kaevanud lihaskrampe ja ka -valusid, eriti kui nad tegelevad spordiga.
Seni selgitamata põhjustel näivad stress ja masendus võimendavat haigusnähte — mis sai teadlased omal ajal arvama, et tegemist ongi närvihaigusega.
Kuna kongenitaalne müotoonia on harvaesinev haigus ja seda võivad põhjustada mitmed eri muutused CLCN1-geenis, siis harva saab haiguse kindlaks määrata geenitestiga. Üldjuhul pannakse Myotonia Congenita diagnoos lihasvaevusi jälgides ning peretausta uurides. EMG (elektriline lihasuuring) kinnitab diagnoosi. Oluline diagnoosimisel on välistada teine, sagedamini esinev haigus — müotooniline lihasdüstroofia. Seda haigust põhjustab enamasti 19. kromosoomis olev geeniviga ning selle jaoks on olemas geenitest.
Ravimid
Müotoonia jaoks on olemas mitmeid erinevaid ravimeid. Siiski ravim, mis sobib ühele inimesele, ei sobi automaatselt ka teisele. Uue ravimi puhul on mõistlik alustada väikeste annustega, tõstes annuseid tasapisi sobiva määrani ja siis jälgida, kas ravimist on kasu.
Kõik selle haiguse puhul kasutatavad ravimid mõjuvad ioonkanalile, kuigi ükski neist ei mõju otseselt sellele kanaline, kus viga on, CLCN1-le.
Üht ioonkanalit on lihtsam sulgeda kui tõhustada teise tööd. Kui lihase naatriumkanalid on avatud aga kloriidkanalid ei tööta piisavalt hästi, jääb lihas liigselt pingesse (enamikel müotooniajuhtudel ei avane kloriidkanal korralikult). Seetõttu ravim, mis sulgeb naatriumkanaleid, mõjub müotooniat pärssivalt.
Ravimite toimepõhimõtte mõistmiseks on oluline teada, et ioonkanalid juhivad mitmete muudegi elundite tööd peale lihaste. Näiteks koordineerivad nad närvirakkude tööd ajus, südame löögirütmi ja jääkainete väljutamist neerudes. Igal koel on omad ioonkanalid, mida juhivad erinevad geenid (CLCN1-geenis on juhised kloriidkanali tööks, mis paikneb vaid skeletilihastes.)
Lihaste ioonkanalid töötavad samal põhimõttel kui kõikide teiste kudede kanalid organismis. Seetõttu mitmed ioonkanali aktiivsust pärssivad ravimid, mis on algselt mõeldud teiste haiguste leevendamiseks, mõjuvad ka kongenitaalse müotoonia puhul: näiteks krambiravimid (välja töötatud epilepsiahoogude ärahoidmiseks), uriini eritumist kiirendavad ravimid ja südame rütmihäiretele välja töötatud ravimid.
Mitmete arstide meelest on kongenitaalse müotoonia tõhusaim ravim rütmihäireravim meksiletiin. Meksiletiin sobivates annustes leevendab müotooniat ega mõju südamele.
Levinumaid kõrvaltoimeid on kõdi suu ümber, peapööritus ja iiveldus. Kahjuks kirjeldavad mitmed patsiendid, et meksiletiin mõjub vähe aega väga hästi aga siis kas kõrvalmõjud kasvavad või kaotab ravim oma mõju üldse.
Urve nõuandenurk — veekeefir
Urve Viksi
Tere jälle! Kirjutasin eelmises lehes pikemalt piimaseenest, mis on minule olnud tõhusaks ravivahendiks. Hiljem olen kuulnud, et igale asjale temast tõepoolest abi ei ole. Aga oma tervise nimel tasub ju erinevaid võimalusi proovida!
Looduslike ravimite puhul võib mõju avalduda alles pika aja järel. Ja kui ei avaldugi, pole keegi kahju ka saanud, sest näiteks piimaseenel kõrvaltoimeid ei ole. Samas mõningate looduslike ravivahenditega tasub ikkagi ettevaatlik olla. Ostsin apteegist ravitee — kuldvitsaürt. Juhendis seisis, et tuleb üle valada leige veega ja lasta 4 tundi tõmmata. Tulemus mulle ei meeldinud ja pikk valmistamise aeg häiris samuti. Otsustasin teha nagu alati: 1 spl 1 klaasi vee kohta, 10-15 min järel juua. Kui olin nii teinud 4-5 päeva, oli tulemuseks mürgistus. Oksendasin ja nahale tuli tugev lööve, eriti peopesadesse. Siit järeldus: mitte ainult ravimite, vaid ka raviteede puhul tuleb hoolikalt lugeda instruktsioone ja neid täita. Seisis ju sellegi õpetuse lõpus, et tõmmises võivad lahustuda toksilised alkaloidid. Löövega kätel olin tõsises hädas, miski ei aidanud (kuniks sain abi sarja Mirra toodetest).
Sedakorda pakun teile välja piimaseenega valmistatud joogist lihtsama ja ka palju maistvama variandi... veekeefiri.
Veekeefiri mõju on sama, mis piimakeefiril.
2 l valmistamisõpetus
(Vajaminev nõu peab olema tihedalt suletav, soovitavalt keeratava kaanega.)
Täitke 2-liitrine nõu retseptis ära toodud ainetega, lisage vesi ning segage hästi läbi. Sulgege nõu kaanega.
Pärast 24 h möödumist segage veelkord läbi.
Jook on valmis minimaalselt kahe päevaga, maksimaalselt 3 päevaga.
(Süsihappegaasi sisaldus joogis suureneb päev-päevalt).
Valage valmis jook läbi sõela pudelitesse, purgis olnud sidrunist pressige mahl ja lisage see samuti pudelitesse. Soovitav juua jahutatult. Maitseb suurepäraselt ja seda jooki võite nautida iga päev!
Juba Kaukaasia esmaasukad tundsid veekeefiri ravitoimet. Nad jõid seda lapsena vee asemel ning inimeste keskmine eluiga küündis saja aastani. Kaukaasia on üks vähestest kohtadest maailmas, kus inimeste tervis võimaldab elada nii kõrge eani. Prof. Meniro, kes on uurinud veekeefiri kasutamist, leidis et seal on tundmatud niisugused haigused nagu tuberkuloos, vähk, maohäired. Dr. Draseki poolt jõuti samale tulemusele enne II Maailasõda Saksamaal. Dr. Drasek ravis veekeefiriga hingamisteede katarre, maokrampe, kroonilisi soolevaevusi, maksahäireid, sapipõiehaigusi, põiehaigusi ning kasutas seda raskete haigete paranemist soodustava vahendina.
Kasutusvõimalused: närvihaigused, sisemised haavandid, bronhiaalkatarrid, skleroos, südameinfarkt, sapp, maks, neerud, kollatõbi, mao- ja soolehaigused, kõhulahtisus, kõhukinnisus, higistamine ja ekseemid.
Veekeefir kiirendab soolestiku tööd, selle läbi ta ravib ja mõjub eluiga pikendavalt. Keefiri tuleb juua igapäevaselt, ta ei sega seedimist, sest imendub kiiresti verre. Tõsiste ja kauakestvate haiguste korral tuleb juua rohkesti hommikul ja õhtul pool liitrit.
24 tundi käinud keefir mõjub lahtistavalt ja seda võetakse kõhukinnisuse korral 2-4 nädalat õhtuti. 48-tunnine keefir mõjub seedetegevust normaliseerivalt ja vanem keefir mõjub kinnistavalt.
Doosid: Närvid 1 liiter päevas
Maohäired 1 liiter päevas (mõjub kahe kuuga)
Astma, bronhiaalkatarr 1 liiter päevas (astma korral pikaajaliselt)
Verevaesus 1 liiter päevas (rasketel juhtudel kuni 2 liitrit)
Skleroos 1 liiter päevas (normaalse vererõhu
Haavand, ekseemid ½ liitrit päevas (õhtul määrida nahale ja lasta kuivada, hommikul
maha pesta. Tulemused ilmnevad 2-4 nädalaga.)
Põiepõletik 1 liiter päevas (sama neeruvaevuste korral)
Sapivaveused 1 liiter päevas (2-6 kuuga on sapp terveks ravitud)
12 000 krooni toetust noorele
MATTI KLAAR, LC Tallinn
Lions-klubi (LC) ja Eesti Puuetega Inimeste Koda paluvad abi puudega noortele mõeldud stipendiumist teavitamisel. LC Tallinn Vanalinn tahab nimetatud stipendiumiga tähelepanu juhtida puuetega noorte erilistele tegudele ning vajadustele, samas ka tutvustada lionsliikumist laiemalt. Stipendiumit võib taotleda mistahes puudega noor kuni vanuseni 30 aastat. Kandidaadiks esitatud noor peab olema 2006. aasta sees korda saatnud silmapaistva teo. Tegu võib olla ükskõik millisest vallast — sport, muusika, õppimine, töö, teadus jne. Stipendiume antakse välja üks, 12 000 krooni väärtuses.
Stipendiumi saaja valib välja 6-liikmeline žürii, kuhu kuuluvad LC Tallinn Vanalinna president, projekti initsiaator Matti Klaar, LC Keila president, LC Kristiine president, Eesti Puuetega Inimeste Koja juhatuse esimees ja Riho Rahuoja, sotsiaalministeeriumi asekantsler hoolekande alal.
Stipendium, mis on esimene selletaoline, antakse välja LC Tallinn Vanalinna charterõhtul aprillis.
Stipendiumi saaja nimi ja tema eriline tegu märgitakse ära ajakirjanduses.
Stipendiumit esitatud kandidaadile võib taotleda nii organisatsioon (õppeastus, töökoht, ühing) kui eraisik. Taotlus peab olema põhjalik, kirjeldades kandidaadi puudeastet, saavutust, mis kvalifitseeriks stipendiumi saamiseks, milleks stipendiumi kasutataks, kandidaadi tegevusest laiemalt, soovitavalt ka pildimaterjali. Taotlus ei pea olema pikk, aga peab sisaldama põhilist informatsiooni ning argumentatsiooni, miks just see kandidaat vääriks stipendiumi.
Taotluse esitaja peab ka ennast tutvustama, kirjeldama oma suhteid kandidaadiga.
Lisaks peab kohalik Lions Klubi taotlust toetama, sõnadega "Toetame", lisades kuupäeva, klubi nime ja klubi presidendi allkirja. Seetõttu on soovitav taotlus eelnevalt piirkonna lionsklubiga läbi arutada. Tähtis on, et kohalik lionsklubi toetab taotlust. Ilma selleta ei saa žürii taotlust arutusele võtta.
Piirkondlike klubide nimekirja ja juhtide kontaktandmed leiate aadressilt: www. lions.ee.
Taotlused tuleb saata aadressil: Rahvusvahelise Lions-klubide Eesti Piirkond,
Raekoja Plats 18, tuba 209, 10146 Tallinn.
Ümbrikule märkige ka
LC Tallinn Vanalinn
Stipendium
Taotlus peab olema kohal hiljemalt 15. märtsiks 2007 kell 12.00. Hilisemaid taotlusi selleks aastaks arvesse ei võeta.
Täname! Loodame palju taotlusi ja häid saavutusi.