Me tegime seda!
Jüri Lehtmets (järg septembrikuu infolehes)
16.- 23. juunil toimus Eestis rahvusvaheline noortelaager I did it (Ma tegin seda). Noorsoovahetuse korraldamises olid partneriteks Eesti Lihasehaigete Selts ja Kynnys ry Soomest.
Projekt oli jätkuks kahe aasta tagusele algatusele Usun endasse, mil kuus ELS noort said käia Soomes. Nüüd oli meie kord olla võõrustajateks. Projekti rahastas Euroopa Noored Eesti büroo. Kuivõrd kaks aastat tagasi Soomes sai alguse meie noorte huvi elektriratastooli-saalihoki vastu, siis nüüd oli nädala eesmärgiks näidata soomlastele, mida oleme suutnud vahepealse ajaga korda saata. Nii koosneski kahe maa 21-liikmeline grupp suuresti hokimängijatest — Helsingin Outsidersite ja Eesti ainukese ERT-saalihoki klubi Electric Warriorsi liikmetest. Samal ajal kaasasime lihasehaigete seltsi noori, kes seni veel alaga tutvust polnud teinud.
Projekt algas Soome grupi vastuvõtmisega Tallinnas, mis kujunes suurejooneliseks tänu kokkusattumusele, et Eesti Puuetega Inimeste Koda, kuhu plaanisime tervitusüritust, avas samal päeval pidulikult oma renoveerimisel olnud maja. Meid võtsid vastu elevil peremehed-naised, Soome ja Läti invaorganisatsioonide juhid ja rikkalik laud. Arutelu keerles puuetega inimeste tööhõive ja Eesti-Soome koostöö ümber.
Peagi saabus aeg asuda teele Pärnu suunas, sest meie elukohaks viieks päevaks sai Wildenau hotell Libatses. Soomlaste buss, kuhu mahutati ka Tallinnast liituvad eesti osalejad, äratas aukartust (Eestis on ratastoolibussidena kasutusel vaid minibussid, meie külaliste sõiduriist mahutas 16-18 elektriratastooli ja tosin tavaistet lisaks). Meie seltsi uus liige Alina jälgis vapra naeratusega, ainult pisut kahvatades, platvormtõstukit, mis liikus maapinna ja bussi teise korruse vahel. Alinale ja Maratile oli nädal mitmes mõttes erakordne — lisaks sündmuste keerisesse sattumisele, liikusid nad esimest korda elektriratastoolis.
Teine päev möödus Pärnus. Külastasime linetantsufestivali avaüritust Vallikäärus, kus esinesid meie grupist Karl, Aet ja Margit Silver Wheelsi koosseisus.
Kohal oli Tere Pärnu Suvi võttegrupp. Rein Lehtmets kutsus kaameramehed kajastama ka elektriratastooli-saalihoki demonstratiivmängu, mis toimus ööklubi Sunset ees oleval laudpõrandal. Võttegrupp tegi intervjuu ERT-saalihoki klubi treeneri Egon Elsteiniga, klippi näidati samal õhtul ETVs.
Võistkondade mäng oli tasavägine. Eesti poolel said vaheldumisi kätt proovida ka need osalejad, kes hokit alles esimest korda nägid ja seetõttu tuli meil vastu võtta kaotus. "Pärnu on tõeliselt kaunis linn oma puumajadega. Parim oli siiski imeilusas rannas, vabas õhus mängida hokit. Oleks vaid meil Soomes mõni nii ilus väljak suviseks harjutamiseks!” meenutab Saila Pihlainen Soome grupist.
Kolmas päev oli pühendatud taas linetantsule. Hommikupoolikul harjutasime Guinessi rekordi tantsu. Karl oli osavõtjate jaoks koostanud põhjaliku skeemi, millised "sammud” millises järjekorras sooritada tuleb. Suurest harjutamisest purunes rühmajuhi Margiti elektriratastoolil tagaratta kumm, aga soomlased laenasid lahkelt talle ühe oma tooli. Meie eesmärgiks oli ületada senini kehtiv sakslaste rekord —1150 linetantsijat korraga rivis. Rekordi püstitamine toimus Audru vallas kruusateel ja osutus oodatust märksa raskemaks. Tavaratastooliga oli väga raske liikuda pehmel pinnasel. Elektriratastoolide rattad kaevusid pööretel maasse. Lagipähe lõõskas kuum suvepäike. Olukord oli ekstreemne. Samal ajal filmiti kõike helikopterilt. Pärast pingelist rekordipurustamise katset kogunes rahvas Sassi talli juurde kauboistiilis tulistamisetendusele. Õhtul arutlesime, kuidas päev möödus. Kõik osalenud arvasid, et oli põnev ja samas natuke väsitav. Esialgsete andmete põhjal suutsime sakslaste rekordi purustada.
Neljanda päeva teemaks olid erinevad harrastused. Soomlased tutvustasid meile saaligurlingut. Mäng seisneb selles, et pulgaga tuleb lükata rullikutel liikuvat plastikust gurlingu "kivi“ märklaua keskele. Meie kõige osavam mängija oli Marat. (Marat oli üldse väga kiire õppija. Esimest korda elektriratastooli istudes sõitis ta sellega ringi nagu vilunud saalihokimängija.) Tugevamate kätega inimestele oli mõeldud petang. Seevastu noole puhumine märklaua pihta spetsiaalsest torust (puhelustikka soome k.) ei valmistanud kellelegi raskusi. Tutvusime ka soomlaste hokitooliga, mis pöörab sama kergelt kui tantsutoolid. "Tutvumise” käigus rammis Margit sellega lauda nii, et kõik asjad ümber läksid. Õhtu täitis soome rahvusõhtu, kus proovisime külaliste rahvustoite ja toimus viktoriin Soome kohta.
Tilga järel tilk...
Pirjo Vaarmaa, MTÜ Inkotuba
Inkontinentsus ehk uriinipidamatus on tahtest sõltumatu uriini ja/või väljaheite pidamatus, millega kaasneb sotsiaalseid, hügieenilisi ja psüühilisi probleeme.
Statistika järgi kannatab umbes 9 % Lääne–Euroopa elanikest uriinipidamatuse all. Ka meil Eestis on uriinipidamatus laialt levinud tervisehäire. Kergemal või raskemal kujul esineb seda umbes 100-120 000 inimesel. Uriinipidamatust ei loeta iseseisvaks haiguseks, küll aga kaasnevaks sümptomiks paljudele haigustele või nõrgenenud organismile. Uuringud ja küsitlused näitavad, et vanuse kasvades häire sageneb: 45–49 aastaste hulgas on 5% mehi ja 19% naisi hädas erinevate uriinipidamatuse probleemidega. Vanuses üle 75 aasta ulatub nende inimeste arv juba 12 % meeste hulgas ja 22 % naistest.
Põhjus, miks naiste seas on niivõrd suur esinemissagedus, avaldub anatoomilises eripäras. Naistel põhjustavad sünnitused suure koormuse vaagnapõhja lihastele. Samuti on surve vaagnapõhja lihastele suur raskuste tõstmisel — seega üks naisterahvas ei tohiks tõsta rohkem kui 5–6 kg. Naiste kusejuha on lühem kui meestel ja seega infektsioonid kusepõies ja kuseteedes kergemad tekkima.
Meestel on pidamatuse sagedaimaks põhjuseks eesnäärme suurenemine. See mure ajab mehi, eriti öösel, sagedasti WC kasutama.
Paljudel juhtudel kaasneb uriinipidamatus ka selliste haigustega nagu diabeet, Parkinsoni tõbi, Sclerosis Multiplex jne. Traumade ja eriti lülisamba vigastuste puhul võib lisanduda uriinipidamatusele veel ka väljaheite pidamatus.
Kuna pidamatus on sotsiaalne tabu, tõmbuvad paljud inimesed ühiskondlikust elust kõrvale. Kaasneb eneseväärikuse langus, vaimne tasakaalutus, ükskõiksus ja hoolimatus iseenda suhtes.
Inimesed, kellel on uriinipidamatus sageli:
Kui inimene on tunnistanud endale, et tal esineb uriinipidamatus, tuleb sellest kindlasti rääkida oma perearstile, günekoloogile, uroloogile. Niikaua aga kui arsti järjekord teieni jõuab tasub läbi astuda Inkotoast.
Vajaduse uriinipidamatuse nõustamise järgi Eestis teadvustas Tallinna Keskhaigla uroloog Toomas Tamm. Tänu Tallinna Linna Sotsiaal- ja Tervishoiuameti otsusele alustas tööd nõustamise ja abivahendite müügi kabinet — Inkotuba. Tänaseks päevaks on Inkotuba tegutsenud Eestis viis aastat ja Inkotubasid üle Eesti üheksas linnas, mida külastab kuus üle 3500 inimese.
Inkotuba pakub pidamatatusalast nõustamisteenust. Teid teenindavad spetsiaalse koolituse läbinud kontinentsus-nõustajad, kelle eesmärgiks on aidata inimesi, kellel on uriinipidamatus. Inkotoast saab ökonoomseid ja lihtsaid hooldusvõtteid, samuti aidatakse kindlaks määrata pidamatuse raskusastet, saab teadmisi vaagnapõhjalihaste harjutuste kohta. Inkotoas püütakse leida igale inimesele just talle sobiv probleemilahendus ning meie eeliseks on diskreetsus ja personaalsus.
On ka kahjuks neid kelle vaevust ei suudeta leevendada. Raske tervisehäirega inimesele tagavad väärikustunde pidamatushooldusvahendid. Sugulased ja hooldajad tunnistavad, et ka lihtsamast nõuandest piisab, et kodust hooldust lihtsamaks ja ökonoomsemaks muuta.
Inkotoa teenused:
1. Nõustamine (tasuta):
2. Toodete müük
Eestis on võimalik vanaduspensionäridel, puuetega inimestel ja lastel alates 3.eluaastast osta tooteid riigipoolse soodustusega. Selleks on vajalik esitada Inkotoale isikliku abivahendi kaart, mille väljastab kohalik sotsiaaltöötaja arstitõendi alusel. Olemasoleva abivahendite-toodete eraldamise korra aluseks on sotsiaalministri määrus nr 79. Selles on muuhulgas kindlaks määratud piirangud nt iga õigustatud isik saab soodusega osta kuni 40 mähet kuus (1,3 mähet päevas; min oleks aga 2 mähet päevas!), isiku omaosalus on täiskasvanute puhul 60 protsenti kogu ostu pealt ja riigi toetus 40 protsenti. Kohalikud maavalitsused saavad teha otsuse vatavalt rahaliste vahendite olemasolule, kas antud maakonnas vähendatakse või hoopis suurendatakse igakuist limiiti tükkide osas (nt 2006.a. Tartumaa täiskasvanud 20 mähet kuus, lapsed 30 mähet kuus; Lääne-Virumaa 60 mähet kuus lastele ja rasketele voodihaigetele, teistele 40 tükki kuus).
Olemasolev kord ei võimalda kahjuks maainimestele, kes elavad kaugel maakonnakeskustest, sooritada kolme ja enama kuu koguse ostu. Igakuine linnatulek ühistranspordiga on aga kallis.
Lähitulevikus võiks mõelda pidamatusvahendite kojuveo teenuse rakendamise üle Eestis: inimesele tuuakse nt kolme kuu pidamatusvahendid otse koju. Igakuiselt korraldatav kojuvedu käesoleval hetkel kehtivaid limiite arvestades, ei ole otstarbekas ei inimesele ega riigile.
Lisaks võiks arutleda isiku poolt makstava omaosaluse suuruse üle: käesoleval hetkel tuleb ostu summast inimesel maksta 60 protsenti: kas 10 protsenti võiks siin kinni maksta kohalik maavalitsus, omavalitsus, vallavalitsus?
Eesti rahvastiku vananemise ja suundumisel institutsionaalselt hoolduselt avahooldusele taustal ja arvestades, et:
Uudis!
Eestis avatakse juunikuus ainulaadne interneti kodulehekülg uriinipidamatuse all kannatavatele — www.kuivaks.ee. Kodulehe pealkirjas kajastub põhimõte — uriinipidamatus ei tohi ega saa segada meie igapäevaelu! Oluline on olla ning jääda kuivaks! Koduleheküljel www.kuivaks.ee informatsioon uriinipidamatusest ja võimalus nõu küsida Eesti tuntumatelt spetsialistidelt.
Inkotoad üle Eesti (lahtiolekuajad alates 1. aprillist 2006):
TALLINNA INKOTOAD
Hariduse 6 (Tõnismäe Polikliinikus),
tel 646 2121
Endla 59 (Puuetega Inimeste Tegevuskeskuses),
tel 678 2110
RAKVERE INKOTUBA
Tuleviku 1 Rakvere, tel 32 23922
TARTU INKOTUBA
Puusepa 2 Tartu, tel 7 318 534
NARVA INKOTUBA
Haigla 6 Narva, tel 35 40110
VILJANDI INKOTUBA
Pikk 4 Viljandi, tel 43 33190
PÄRNU INKOTUBA
Kuninga 19 Pärnu, tel 44 30 230
HAAPSALU INKOTUBA
Sadama 16 Haapsalu, tel 47 25 418
KURESSAARE INKOTUBA
Tallinna 23 Kuressaare, tel 45 24 305
PAIDE INKOTUBA
Tiigi 8 Paide, tel 3848136
Käib töö ja vile koos...
Urve Viksi
Aprillikuus sain infolehe kaudu kutse tulla aastakoosolekule. Kas ka teie saite sellise kutse? Kas te mõtlesite selle üle, kuidas hindate tööd, mida on aasta jooksul teinud seltsi juhatus ja millised on meie endi kohustused? Tundsite muret, kuidas aastamaksu maksta ja kuidas hääletama/otsustama pääsete või keda volitate? Pean tunnistama, et mina ei mõelnud sellele rohkem kui et registreerisin end osalejaks.
13. mail Tallinnas, kui otsisin meie infolehest aastakoosoleku toimumiskoha aadressi, nägi meie lehte üks ajakirjandusala spetsialist ning oli üllatunud, kuidas saab tavaümbrikus saata nii palju infot. Kiitis lehe kompaktsust, sisutihedust, huvitavat küljendust, esikaane kujundust ja paljuütlevat motot. Mina tõin esile tagasihoidlikkust saabuva ürituse esitamisel — peenes kirjas seisis "Päevakohased esinejad ja suupistelaud”. Nagu hiljem selgus, päädis aastakoosolek terve kontserdiga koos rahvatantsu ajaloo selgitamisega ning suupistelaua erinevate salatite, võileibade, kohvi, kringli ja kommidega võis peolauaks nimetada.
Päevakorrast. Majandusaasta aruanne. Võiks arvata, et nagu aruannete puhul ikka, järgneb suur arvude rida, aga päris nii ei läinud. Alustuseks saime naerda lühifilmi jälgides, siis järgnes seltsi tegevusvaldkondade ning ettetulevate probleemide selgitamine. Kõigest oli tunda hoolt meie pärast ja kulud-tuludki said mõistetavamaks. Kulude selgitamisel, kuhu kaob ligemale saja tuhande-kroonine aastaeelarve, pudenes Küllilt märkus, et näiteks üks selline aastakoosolek läheb maksma keskmiselt 10 000 krooni (sellest lõviosa transpordikompensatsioonideks). Koosolekul kinnitasime ka revidendi ja finantsaruanded ning hindasime seltsi 2005. aasta tegevuse heaks. Kindla käega koosoleku juhataja Maire Kasemetsa käe all asusime uut juhatust valima. Valimine tõi sel aastal saali harjumuspärasest rohkem elevust kuna viiele kohale kandideeris kuus inimest. Tore, et juhatus sai Tartu Ülikoolis õppiva Eva Leini näol "värsket verd” ja soovin juhatusele jaksu seltsi eestvedamiseks!
Koosolekul oli ka külalisi — noorteprojekti eestvedajad Miro Reijonen ja Raila Kujala, kes olid uurimas majutusvõimalusi ja täpsustamas juunikuus algava noorsoovahetuse programmi.
Järveotsa Gümnaasiumi tütarlaste tantsurühma kontsert oli hoogne ja meeleolukas. Algas voor- ja sõõrtantsudega, siis tulid "pulgatants” ja "ristpulgatants”. No oli ikka hüppamist ja noorust ja kiirust! Oli esitatud ainulaadse sammuga "Labajalg” ja lõpuks "Kaera-Jaan”. Ah-jaa, mööda ei mindud ka naiselikkuse näitamisest matkimistantsudes. Tore oli. Kohvilauas olemise muutsid mugavamaks ringisebivad noored — vabatahtlik Jane ja seltsi liikmed Ruth ja Mart, kes toidud lauale kandsid, abivajajaile kohvitassi või salatipokaali kätte tõid ning lõpuks kõik ka ära koristasid. Ning seda kõike rõkkava naeru saatel. Aitäh teile!
Neile, kes koju jäid, teadmiseks, et aastakoosolek võib olla ka huvitav ja mis peamine — üks nendest vähestest võimalustest aastas, mil seltsikaaslasi üle Eesti näha saab.
Päev roheluses
Juhan Nurme
Maikuus hakkavad lumevalevus ja külmakraadid ununema. Juba on silma rõõmustanud sibullilled, ära on valendanud kirsside sasivõrad. Rohelus on võtnud võimust. Ja inimlaps soovib umbsest toast vabasse loodusesse, mis lahkelt kutsub, nõudmata midagi vastu. Ole ainult hakkaja ja tule. Aga kui inimene liigub ratastoolis, kasutab karke või käib muidu vaevaliselt, siis on tal raske looduse kutset järgida. Loodus aga tempot ei aeglusta. Kui sa õitsemisaja maha magad, pead ootama järgmist kevadet.
Lihasehaigete seltsi Tallinna liikmed võtsid nõuks küpset kevadet uudistada 27. mail botaanikaaias. Laupäevale eelnenud nädal oli kõike muud kui kevadine — pilves, vihmane ja külm. Otsustasime, et sarnase ilma korral tutvume vaid triiphoonete kollektsioonidega ja veedame aega palmihoones palmi all aga planeeritud väljasõitu ära ei jäta. Juhtub aga päike paistma, oleme väljas. Igal juhul võtame kaasa piknikutoidud.
Ilm pettumust ei valmistanud. Lõunaks säras päike kõrges helesinises taevas. Heitsime kasvuhoonetes põgusa pilgu taimedele, vaatasime lemmikloomi — hamstreid, küülikuid, rotte, kilpkonni (botaanikaaia peahoones on rändnäituste ja koosolekute tarvis omaette saal) ja jalutasime botaanikaaia avaral vaheldusrikka reljeefiga territooriumil, kus on tõuse ja langusi, mitu tiiki ja rippsild üle Pirita jõe. Nägin ja nautisin neid kõiki tänu tublile abistajale Ruthile.
Peale botaanikaaia rippsilla olen käinud veel kahel. Üks asub Viljandi Lossimägedes, teine Keila jõel veidi allpool juga. Kerge konstruktsiooniga rippsillad hakkavad inimese sammude taktis õõtsuma, tekitades kõhedust. Kas trossid ikka peavad vastu?
Botaanikaaias on kasvuhoonete lähedal, teedest eemal löödud murusse pingid, mis moodustavad nelinurga. Seadsime end sinna aplaagrisse. Otsisime välja kaasavõetud toidupoolise. Meie eine roheluses osutus mitmekesiseks ja rikkalikuks, koosnedes kahte sorti salatist, võileivatordist, kiluvõileibadest, kotlettidest, juustust, pirukatest, mida sai alla loputada mahla, tee või kohviga. Ei puudunud ka magustoit — kodune küpsetatud kook ja puuviljad. Riina Anton, keda suvelaagrite päevilt tundsime huvitava lektorina, täitis seekord perenaiserolli, millega ta sai hakkama sama edukalt kui loengute pidamisega.
Et seltskond oli hea ja kelmikates klaasides ringles kangemat kraamigi, õhutati seltsi värsket liiget Jaan Kullit (kes, nagu selgus, on staa˛ikas laulumees) viisi üles võtma. Julge üritus järgijaid eriti ei leidnud, selles vallas on seltsi koosviibimistel veel arenguruumi. Jaani abistaja Helgi oskas aga olukorra muhedaks naljaks pöörata. Helgi ja Jaan jäid mõlemad sellelt "tutvumisürituselt” meelde oma rõõmsa ning ladusa olekuga.
Täies koosseisus oli kohal perekond Liiv Sakust — nii saime tuttavaks ka Märdi ja Siimu õe ning väikevennaga.
Jälle kord tuli invataksolt tunnike lisaaega paluda.
Kohanemislaagrites on kohti
Mihkel Aitsam, Karaski Keskuse nõukogu liige
Paljud peaksid teadma-tundma Põlvamaal asuvat väikest ja kodust 1991-1994 aastatel puuetega inimestele kohanemiskoolituste läbiviimiseks ehitatud Karaski Keskust. Ehitamisel pöörati erilist tähelepanu liikumispuudega inimeste erivajadustele: majas on lift, kaldteed, inva-WC-d ja saun, kaminasaal, köök ja söögisaal, treeninguruum jõuseadmete ja võimlemisvahenditega; 3,5 ha territoorium on hästi hooldatud park kivi- ja asfaltteede, puhkekohtade, lõkkeplatsi ja suure kiigega (kasutamiseks ka ratastoolis olijatele), paisjärv ja parkla.
Käesolevast aastast osutab Karaski Keskus lepingu alusel Sotsiaalkindlustusametiga mõnes teises rehabilitatsiooniasutuses koostatud rehaplaanide alusel (Keskusel enesel puudub täiskoosseisuline pidevalt kooskäiv rehabilitatsioonimeeskond) 16-65-aastastele normintellektiga puudega inimestele 5-päevaseid sotsiaalse rehabilitatsiooni väikegrupi kohanemis-nõustamislaagreid “Kuidas oma puudega toime tulla ja edasi minna?”(vajalik on psühholoogi nõustamisteenus rehaplaanis).
Igasugune puue (eriti teke) on kannatanule ja tema lähimatele raske katsumus. Sõltuvalt isiksusest, tema elukogemustest ja puude iseloomust ning sügavusastmest häirub eriti sotsiaalne identiteet (psühhilise ja sotsiaalse iseseisvuse sümbioos), s.o. emotsionaalne samastumine teiste inimestega koos omandatud väärtushinnangute, normide ja ideaalidega; tegemist on eneseväärikuse, inimsuhete, töö ja üldise otsustus-tegevusvabaduse kaotusega. Inimesel puudub sünnipärane oskus puudelisena toime tulla, muutunud elukoormust ja eluvastutust kanda. Seda on vaja õppida, kuid puudub abi. Õppimine on praegu kannatanu ja tema lähiomaste lahendada, paljud sellega toime ei tule. Kannatanu vajab oskuslikku ja efektiivset abi – sotsiaalset rehabilitatsiooni. Hästi sobivad selleks lääneriikides juba enam kui 60 aastat tegutsevad võrdväärse (sama kogemusega inimeste) toetusele ülesehitatud kohanemislaagrid (võetud eeskujuks Karaski nõustamis-kohanemislaagritele). Nendes laagrites elavad koolitatavad ja juhendajad (ka varem puudeliseks jäänud) need päevad koos ning arutluste ja rollimängude lähtekohaks on inimene tervikuna: tema füüsiline, psühhiline ja sotsiaalne tegutsemisvõime: hinnatakse iseenda ja perekonna jõuvarusid, otsitakse uusi suhtlemis- ja tegutsemisvariante (ka karjääri planeerimist) ning saadakse abi oma puudega liituva kriisi käsitlemiseks. Teisiti: kursuste eesmärgiks on inimese elukvaliteedi olemuse ja sisu teadvustamine, elukvaliteedi tõstmiseks vajaliku teabe andmine, elujaatavate võimaluste hindamiseks eelduste loomine, abimuutunud olukorrale vastavale eneseväärtustamisele jõudmiseks. Mida varem sellise abi osutamine algab, seda paremad on tulemused.
Võta pensioniametist suunamiskiri, tule ise ja võta ka sõber (sõbrad) kaasa!
Info ja registreerimine:
5542126 6722892, mihkel.aitsam@mail.ee
Ühingutevahelisest koostööst
Eva Leini
27. juunil kohtusid ELSi juhatuse liikmed Margit Kasemets ja Eva Leini Tartus Noorteklubi Händikäpp eestvedajatega, et arutada ühingutevahelise koostöö ülessoojendamist ja puuetega inimesi puudutavaid probleeme. Üheks teemaks võeti madalapõhjaliste busside nappus ning nende sõidugraafikute puudumine. Olukorra parandamiseks käis läbi koguni mõte korraldada Eesti suuremates linnades üheaegselt piketid, kuna Händikäpa kogemustest selgus, et vähemalt Tartu linnavalitsuse reageering üksiküritaja graafikute saamise soovile on hämmastavalt aeglane.
Helgematel teemadel edasi minnes jõuti ideeni, et Händikäpp ja ELS võiksid proovida ühiste kevadpäevade korraldamist — laiahaardelisemalt, kasutades üksteise kogemusi ja värskeid mõtteid.
Kõige enam aga ajas nii händikäpikuid kui meid elevile mõte elektriratastooli-saalihoki laiendamisest Tartusse. Esmase raskusena ilmnes küll sobiva saali puudumine, kuid võib loota, et lahendus leitakse ning siis on aeg hokit tutvustavaks ürituseks.