detsember 2005

 

 

 

 

Elektriratastooli saalihoki

Elektriratastooli saalihoki (ERT-saalihoki) sai alguse Hollandis seitsmekümnendatel, mil üks hollandlasest saalihokifanaatik sattus vigastuse tõttu ratastooli, kuid ei suutnud mängust eemale jääda. Saalihoki elektriratastoolis kogus kiiresti populaarsust ka väljaspool Hollandit, mis tõestas, et mäng on sama kaasakiskuv kui mistahes teinegi meeskonnamäng – korvpall, jäähoki või klassikaline saalihoki.
Tänaseks on olemas maakoondised Soomes, Hollandis, Saksamaal, Itaalias, Belgias, Austraalias, Ameerika Ühendriikides (Soomes sündis ala 1993. aastal, kaks aastat hiljem osales meeskond rahvusvahelisel võistlusel ja viis aastat hiljem moodustati Soome rahvuskoondis. Hollandis on aga eelnevatel kümnenditel olnud ERT-saalihoki sanatoorsetes koolides kehalise kasvatuse tunniks, millega tagati mängijate pealekasv). ERT-saalihokis peetakse maavõistlusi, Euroopa ja maailma meistrivõistlusi, tehakse tööd, et aastaks 2012 lülitada ala paraolümpia kavva.

Samas on riigiti välja kujunenud küllaltki suured erinevused nii reeglites kui mänguvahendites – Taanis kasutatakse liikumisvahendina spetsiaalseid madalapõhjalisi mootorsõidukeid, Soomes on väljakul lisaks elektrilistele toolidele ka rollerid ning neis riikides, kus elektrilisi liikumisvahendeid vähem, löövad kaasa ka mehaanilist ratastooli kasutavad inimesed, sõltudes suuresti lükkaja jõuvarust ja mängu tajumisest. Üks rahvusvahelise ERT-saalihoki juhtkomitee ülesandeid ongi reeglite ühtlustamine ja rahvusvaheliste standardite väljatöötamine, seda nii mänguvahenditele kui mängijatele esitatavate nõudmiste osas. Praeguseks väljakujunenud rahvusvaheline reeglistik pole saalihoki või mõne teise pallimängu reeglite mugandus vaid on arendatud hollandlaste, sakslaste ja põhjaameeriklaste ERT-saalihoki mängude põhjal. Omapärane on see, et kui tavaspordis võetakse mõõtu kõige tugevama järgi, siis selle mängu suurvõistlustele pääseda soovijad rebivad sama skaala teises otsas – keegi ei tohi olla liiga tugev! Mäng on mõeldud väheste füüsiliste võimetega inimestele, siit ka reegel, et võistlustel osaleda võivad need, kes tavaeluski elektriratastooli kasutajad.

Elektriratastooli saalihoki algus Eestis
Eestisse jõudis ala Soomest, kus meie poisid käisid 2004. aasta sügisel mänguga tutvumas ja kaasa löömas. Noortele oli suur elamus näha tõelisi ässasid väljakul, muljet avaldas palli valdamise oskus ja osav ratastooliga manööverdamine ka suurtel kiirustel.
Koju naastes oli kõigile selge — Eestiski on aeg küps alustada elektriratastooli saalihokiga. Fanatismist, omade rahadega ning saadud teadmiste ja kogetu toel valmisid mänguvälja piirded ja väravad. Hokikeppe olid kinkinud soomlased. Kokkulepe ligipääsetava saali tasuta kasutamiseks sõlmiti Pärnu Nooruse Majaga.
9. oktoobril 2004 kutsuti kõik huvilised kokku Pärnusse “Saalihoki avalöögile”. Samal päeval sündis seltsinguna Eesti Elektriratastooli Saalihoki Klubi. Võistkonna nimeks sai Electric Warriors (elektrilised võitlejad), sümboliks sinine tulekera mustal taustal ja motoks No Mercy (halastust pole). Iga saalihoki mäng on võitlus ja vastasmeeskonnale tuleb vastu panna kuni viimase sekundini. Sinine tulekera sümboliseerib kiirust ja elektrit, mille jõul toolid liiguvad.

Küllap on siililegi selge, et eduka meeskonnamängu võti ja võib-olla ka ühe uue ala püsimajäämise võti on hea treener. Meie leidsime treeneri n-ö koduõuest — ühe mängija isa, kes ise kümmekond aastat saalihokit mänginud, jälgis meie treenerileidmise-ponnistusi mõnda aega kõrvalt ja teatas siis tagasihoidlikult, et kui tema kanditatuur peaks sobima, siis miks mitte proovida. Vastne treener külastas koos paari “elektrisõdalasega” ERT-saalihoki meistrivõistlusi Soomes, seal sõlmiti uusi sidemeid ja jälgiti professionaalset mängu, mis omakorda tõstis hasarti.
Sellest hetkest alates hakkasid treeningud teist ilmet võtma, selgemaks sai iga mängija roll väljakul, personaalsed ülesanded ning võtted. Soomlaste mängu vaadates tundus lihtne kepiga palli hoida ja ratastooliga üle väljaku kihutada, ise järgi proovides ei läinud asi pooltki nii kergelt. Neile, kel vähe sõidupraktikat, tuli mõnikord sein ootamatult vastu või siis kõik koos palli poole kihutades pidi kokkupõrke välja kannatama nii mõnigi jalatugi või tooli konstruktsioon.

Alustades aasta tagasi ei olnud meil mängijaid piisavalt, et kahte täismahus võistkonda moodustada. Mitmetel soovijatel oli huvi ja tahtmist, kuid puudus elektriratastool. Hasartmängumaksu Nõukogu projektiga hankisime Soomest kuus kasutatud sporttooli ja elektriratastoolide transportimiseks sobiva järelkäru, mis teeb lihtsamaks sõidu võistlustele.
Kohe lisandus uusi mängijaid, nüüdseks on meeskonnas liikmeid Pärnust ja Pärnu maakonnast, kohal käiakse Raplamaalt, Vändrast ja isegi Sakust. Seni kasutada olnud tantsusaalist kasvasime välja, uueks harjutuskohaks sai Pärnumaa Kutsehariduskeskuse võimla. Oli uhke tunne õigetes mõõtmetes väljakul üksteisega mõõtu võtta.
Samavõrra kui ratastoolikad on haaratud hokiga, on mitmed isad aktiivses mõttetöös. Neile pakub põnevust igale mängijale tema vajadustele ja võimalustele vastavat varustust nuputada ning tõelist meistriosavust nõuab nende ideede teostamine. Mängu käigus kannatada saanud toolidki saavad isade ühistööna korda tehtud.
Romurallit on järjest vähemaks jäänud, mängijate sõiduoskused paranevad iga korraga.

Mida arvab treener
Egon Elstein: “Olen alati ölnud, et meeskonnamäng on võrreldav orkestriga. Ühe pilli helindid eraldi võttes ei ole kuulamist väärt, aga kokkumäng on vägagi nauditav. Asi, mida pidevalt õpime, on iga mängija koht väljakul. Eriti uutel mängijatel on kiusatus suur – tormata palli järele, kus iganes see ei liiguks. Tahetakse olla ründaja, mitte kaitsja ja väravas olek tundub suisa karistusena. Seetõttu kuulub minu treeningusse alati ka “mäng ilma pallita”, so vastase blokeerimine, õigel hetkel õiges kohas olemine ja oma tooli ning väljaku tunnetamine. Vastasvõistkonna koostöö häirimine ja nende lohakuse ärakasutamine on omaette kunst. Hea on näha, kuidas asi läheb tõusuteed: kiirused suurenevad, võistlejad teavad, kust ei tasu lüüa, kuidas mäng äärtest üles viia ja osad mängijad on tänaseks juba vägagi head kombineerijad.”

Vaadates tulevikku
Miks me sellest niipalju räägime? Seepärast, et tänaseks on seltsingust saanud iseseisev MTÜ ja klubi eesmärgiks pole mitte vähem kui osalemine Euroopa meistrivõistlustel. Elektriratastooli igapäevaelus kasutavaid inimesi pole Eestis just ülemäära palju ja selleks, et tõsistele võistlustele välja panna tõsine meeskond, vajame võimalikult palju huvilisi.

 

 

 

 

 

 

Sisutihe päev jõulukuu alguses

5. detsembril toimus neile noortele ja projektijuhtidele, kes läbi aastate Euroopa Liidu 5. detsembril toimus neile noortele ja projektijuhtidele, kes läbi aastate Euroopa Liidu noorsooprogrammi Euroopa Noored projektidest osa võtnud, kaks üritust: kogu päeva kestnud kogemustekohvik ja sellele järgnenud auhinnagala, kus autasustati kolmel viimasel aastal läbi viidud 500st projektist parimaid. Sellega näitas Euroopa Noored büroo taas, kuivõrd ta väärtustab tööd, mida noored ise projektide läbiviimiseks teevad.
Kogemustekohvik toimus Tallinnas, hotell Viru konverentsikeskuse saalis ja oli tegelikult mõnusas rahulikus õhkkonnas kohvilaudade taga istuvatele inimestele pakutud võimalus kuulata head muusikat ja arutada selle üle, mida nad on programmis ja projektides osalemisest saanud, kas ja miks seda programmi üldse vaja on ja mis kasu saavad sellest kogu Eesti noored. Uudne ja meeldiv oli korraldajate lähenemine — kasutada tavapärase konverentsi või seminari vormi asemel sundimatut kohvikuõhkkonda.
Kohviku avas Tartu räppar Chalice oma mõtlemapaneva loenguga muusika ja muusikuksolemise teemadel, seltskonnale esines jazzansambel Fusion Service. Pärast iga küsimust suurele ringile külastasid osavõtjad teisi laudkondi ja said osa uutest arvamustest ja kogemustest.

Enne õhtust auhinnagalat oli ELS-il kavas tutvumine Radisson SAS hotelliga. Ühitasime kaks üritust sellepärast, et transpordikulusid kokku hoida, nüüd said noored, kes niigi Tallinna tulemas olid (kas siis Euroopa Noorte üritusele või õhtusesse linetantsu trenni), osaleda ka ekskursioonil hotellis.
Oleme kindlad, et ainult elava huviga ümbritseva vastu püsib inimese vaim ärksana. Et lai silmaring on intelligentsuse põhikomponente. Otsime kogu aeg võimalusi, et pakkuda meie liikmetele uusi kogemusi ja mõtlemisainet. Plaan harivatest ekskursioonidest erinevatesse ettevõtetesse oli meil juba mõnda aega peas liikunud, kui meie partnerid Heateo Sihtasutusest selle idee novembris Eesti Ameerika Kaubanduskoja liikmete lõunal välja käisid. Esimesena haarasid mõttest kinni Radisson SAS hotelli müügijuhid, kes pakkusid meile ekskursiooni koos giidiga nende hoones.


5. detsembri õhtupoolikul saigi esimene “Silmaringi ringkäik” teoks. 12 noort, neist enamus ratastooliga, kohtusid hotelli fuajees müügijuhtide Keidi ja Piiaga, kelle särav naeratus ei kadunud ka ekskursantide kõige ootamatumate küsimuste juures (kas allergikute tuppa tuuakse mesilasi ja herilasi?). Just meie päikeselised giidid olid need, tänu kellele jäi igal sammul mulje, et Radisson SAS hotellis on iga külaline oodatud, et igaühel on selles majas meeldiv ja turvaline olla.
Tutvusime erinevates stiilides tavatubade ja invatoaga. Kiikasime stiilset restorani Seasons, konverentsisaali ja presidendisviiti, mis juhtus parasjagu vaba olema. Nautisime vaadet linnale 18. korruselt ja 24. korruse uuenevast katusekohvikust.

Muljet avaldas hotelli turvalisuse ja elektrienergiapoliitika. Ilma kliendikaardita ei sõida lift ja numbritoas ei põle tuli. Asetad kaardi vastavasse “võtmeavasse” toas ning ole lahke, hüvede kasutamine osutub võimalikuks. Olime muidugi eriti innukad testima invatoa võimalusi ja oma “ekspertarvamustega” lagedale tulema. Näiteks selgus, et ratastooliga liikumiseks on tavatoas rohkem ruumi kui invatoas, kuigi ruumid on ühesuurused ja küsimus peamiselt mööbli paigutuses. Või et tualettruumi paigaldatud spetsiaalsete käetugede vaheline laius on selline, et nende kasutamine ebamugav. Kuid ka nendes küsimustes polnud tegemist monoloogiga vaid tekkis konstruktiivne dialoog ja loodame, et uusi ideid tekkis lisaks meile ka meie võõrustajatel.
Uudseid fakte jagus mitmeid: Urmas Oti telesaade “Happy Hour” salvestatakse justnimelt restorani Seasons taganurgas, samal ajal kui külastajad vabalt sealsamas einestavad. Presidendi sviit ei olegi tuba vaid viietoaline korter, kuhu kuuluvad nii vastuvõturuum, töötuba kui saun. Üks öö sellises sviidis maksab mitu Eesti keskmist kuupalka. Üllatas ka seik, et kuna hotelli juht on soomlane, siis on majasiseseks töökeeleks inglise keel, ka töötunkedes eesti mehed rääkisid omavahel inglise keeles!
Tund hotellis möödus linnulennul, küsimusi jagus garderoobini aga järgmised ettevõtmised ootasid juba järge. Soovisime hotellile edukat uut aastat ja andsime omalt poolt üle kingituse — Tom Sonntagi heliplaadi "Nortid".

Allakirjutanud siirdusid tagasi Viru keskusesse, kus IV korruse galeriis algas pidulik noorteprojektide pärjamine. Elevust tekitas miljöö — säravad õhtujuhid ja ootusärev publik pro˛ektorivalguses ning kaamerate ees. Auhindu jagati kuues kategoorias. Teises kategoorias märgiti ära kolm projekti, kus “noored ja organisatsioonid on omal nahal eriliselt tundnud, mida tähendab kogemuste kaudu õppimine (learning by doing)”. Eesti ja Belgia noorte osalusel augustis Karaskil toimunud noorteklubi Händikäpp projekt “Tahame ja suudame” osutus selle kategooria parimaks, projekti esindas Sven Kõllamets.
Kuuendas kategoorias nimetati viie nominendi seast kaks parimat projekti, mis “on avaldanud olulist mõju selles osalenutele”. Rõõm oli suur kui väljavalituks osutus meie projekt “Usun endasse” 2004. aasta sügisel. Projekti esindajatena ja ratastooli-saalihoki maaletoojatena olid kohal Karl Neilinn ja Jüri Lehtmets. (Karl ja Jüri osalesid ka Händikäpa projektis “Tahame ja suudame”.) Punased nelgid, martsipanist õnnitlusplaat ja suur punane karp süles, milles heliplaadid ühe projekti käigus sündinud noortemuusikaga, sukeldusime suupistete, booli ja mehise tümpsu sisse, ümbritsetuna pulbitsevast energiast, mida kiirgasid kõik need üle Eesti kokku tulnud noored inimesed.

 
Programmist “Euroopa Noored” on loota, et senine sihtgrupp (15–25aastased noored) laieneb ja hakkab hõlmama 13-30aastasi. Nii et tooge aga kõik oma head ideed lagedale, vormime need üheskoos projektiks ja viime ellu!

Sven Kõllamets (noorteklubi Händikäpp), Külli Reinup

 

 

 

 

 

Meelespeaks ratastoolikasutajale
(Lühendatult EPIKoja ajakirja "Sinuga" detsembrikuu 2005 aasta numbrist.) K.R.

Eesti ühiskonnas suureneb aasta-aastalt ratastoolis inimeste arv. See omakorda esitab suuremaid nõudmisi tervishoiu- ja sotsiaalhoolekandesüsteemile. Inimesele, kes satub ratastooli, on abiks füsioterapeut, tegevusterapeut, õde, arst, sotsiaaltöötaja, psühholoog, dietoloog jne. Kõigil neil rehabilitatsioonis osalevatel asjatundjatel on täita kindel roll. Eestis on kogu rehabilitatsioonisüsteem alles arenemisjärgus ja seetõttu ei ole rehabilitasiooni-meeskonna liikmete rollid ja tööülesanded alati täpselt määratletud ja jaotatud. Need sõltuvad suu-rel määral tervishoiu- või sotsiaalasutuse sisesest töökorraldusest.
Ratastoolis inimesed soovivad olla iseseisvad ja sõltumatud kõrvalabist. Ka aktiivse elustiili korral tuleb neil veeta palju aega ratastoolis. Sellega kaasnevad ohud.
Peamisteks tüsistusteks on lamatised, kontraktuurid, osteoporoos jne. Erinevad autorid on uuringutega tuvastanud, et 50-60% seljaajukahjustusega ratastoolikasutajatel on vähemalt korra esinenud lamatisi. Riskiaste sõltub suuresti kahjustuse ulatusest ning sellest, kas ja millisel määral inimene suudab oma keha asendit muuta.

Mida kõrgem on riskiaste, seda enam peab tähelepanu pöörama lamatiste ennetamisele, milleks on kindlasti vajalik kõrvalabi. Lamatiste tekke põhjuseid on palju uuritud ning need on selged. Lamatised tekivad paljude asjaolude koosmõjul. Peamisteks mõjuriteks on järjepidev surve kudedele, hõõrdumine, nihkumine, ebaadekvaatne toitumine, ebapiisav kehaline aktiivsus, inkontinentsus ja äge haigestumine.

Kui pead istuma kaua aega ratastoolis, siis
* uuri oma nahka vähemalt korra päevas
* kasuta alati istumise all selleks spetsiaalselt toodetud patja, et vähendada survet
* muuda oma asendit iga tunni järel (kui sa ei ole võimeline seda tegema ise, siis palu abi)
* tõsta ennast toolilt üles iga 15 minuti järel ja hoia seda asendit 5-10 sekundit.

Sõltuvalt sinu jõust kasuta ühte kolmest meetodist:
* aseta käed tooli käetugedele ja tõsta end üles
* suru küünarnukk või küünarvars vastu tooli käetuge ja tõsta sama poole tuhar toolilt üles, tee sedasama teise kehapoolega või tõsta istmik korraks üles
* kalluta oma keha ühele küljele nii, et vastaspoolel väheneks keharaskus
* hoia oma reisi natuke ettepoole kaldus ja kasuta vajadusel patja põlvede ja hüppeliigese vahel
* aseta jalad mugavalt jalatugedele või põrandale
* puhka oma käsi käetugedel.
Kui mainitud soovitusi täita, siis peaks lamatiste tekkimine olema välistatud.

Ratastooliga õpetab sõitma füsioterapeut ja sellist koolitust peaksid kindlasti saama kõik ratastoolikasutajad. Füsioterapeudi ülesandeks on nõustada patsienti ka sobiva ratastooli leidmisel ja selle kohandamisel. Rääkides lamatiste ennetamisest ei piisa ainult keha asendi korrigeerimisest. Vajalik on järjepidev kehaline aktiivsus, et arendada ülakeha jõudlust ja vastupidavust ning parandada kontrolli kerelihaste üle. Kehaline aktiivsus aitab kontrollida ka kehakaalu, millest sõltub, kui sageli tuleb asendit muuta. Mida raskem on ratastoolis inimene, seda sagedamini peaks ta enda keha asendit muutma. See eeldab aga omakorda suuremat ülakeha lihaste jõudlust. Kindlasti peaks ratastooliinimene nõu pidama ka dietoloogiga, kes aitab koostada vajaliku menüü. Kui vähendatakse kehalist koormust, tuleb kindlasti muuta ka toidusedelit.

Lamatisi vältida, kehakaalu vähendada ning kehalist koormust suurendada aitab seisulaud. On leitud, et seisulaua kasutamine on kasulik mitmel põhjusel, see pärsib osteoporoosi arenemist, väldib respiratoorseid tüsistusi, ei lase tekkida kontraktuuridel, väldib lamatiste teket, parandab vereringet, suurendab tähelepanuvõimet jne.
Varases rehabilitatsioonis soovitatakse kasutada seisulauda kolm korda nädalas. Alguses seistakse 2-3 minutit, hiljem pikendatakse aega 20 minuti kuni tunnini.
Peamiseks indikaatoriks vertikaliseerimisel on patsiendi enesetunne ja vererõhk. Tavaliselt tõstetakse seisulauda järkjärgult. Seisulaudasid on erinevaid.
Soovitavalt tuleks patsiendile leida seismise ajal tegevust. Üheks võimaluseks on ühitada seismine ja söömine.

Priit Eelmäe, Tartu Ülikooli füsioteraapia lektor


Mille järgi hinnata ühenduse tegevust?

ELS kuulub kahte katusorganisatsiooni — Eesti Puuetega Inimeste Kotta (EPIK) ja Eesti Mittetulundusühenduste ja Sihtasutuste Liitu (EMSL). Kui EPIKoja puhul on selge, et selles organisatsioonis tegeletakse puuetega inimeste õiguste eest seismisega, siis millega tegeletakse teises organisatsioonis, kellega oleme liitunud? EMSLi meelisteemad on kodanikuühiskonna arendamine, sh. ühenduste arengu toetamine, erinevate kodanikualgatuste julgustamine, dialoogi tekitamine riigivõimu ja ühenduste vahel jne. Ühe näitena, milleks sellist tööd vaja on, toon siinkohal ära kodanikuühenduste eetikakoodeksi — dokumendi, millele tuginedes võib igaüks ise hinnata, kas need organisatsioonid, keda ta oma tegevusega toetab, on eetilised.

Kodanikuühenduste eetikakoodeks
Kodanikuühendused väärtustavad ausust, võrdsust, väärikust, avatust, solidaarsust, koostöömeelsust, mitmekesisust ja usaldusväärsust ning tegutsevad nendest väärtustest lähtudes. Nende koostöö põhineb heatahtlikul partnerlusel, vastastikusel lugupidamisel ja tunnustamisel. Kodanikuühenduste kohus on anda oma panus turvalise, tasakaalustatud ja hooliva ühiskonna kujundamisse.
Oma igapäevases tegevuses lähtuvad kodanikuühendused Eesti Vabariigis kehtivatest seadustest ja teistest õigusaktidest. Eetikakoodeks sätestab kodanikuühenduste väärika tegutsemise põhimõtted, mille järgimine tõstab ühenduste ja mittetulundussektori usaldusväärsust ühiskonnas.

Kodanikuühenduste tegevuse eetilised põhimõtted
Demokraatlik juhtimine ja toimimine
1. Kodanikuühendusel on selge ja arusaadav missioon. Kodanikuühendus järgib oma missiooni täitmisel põhikirja, sisemisi dokumente ja organisatsiooni toimimisstandardeid.
2. Kodanikuühendus väljendab ja esindab inimeste erinevaid huvisid ja vajadusi. Kodanikuühendus kaasab inimesi rahvahariduse, osalusdemokraatia, eestkoste ja muude vormide kaudu kodanikuühiskonna edendamisse.
3. Kodanikuühendus kui ühiskonnaliikmete vabatahtlik ühendus väärtustab oma liikmeid, kindlustab ühenduse demokraatliku juhtimise, hoiab ühenduse juhtivkogud ja töötajad vastutavana, reageerib nende väärtegudele.
4. Kodanikuühendus peab inimeste kaasamist ja vabatahtlikku tööd kodanikuühiskonna alustalaks, väärtustab kodanikke ja nende vabatahtlikku tööd.
5. Kodanikuühendus püüdleb järjekindlalt oskusliku tegutsemise, professionaalsuse ja täiuslikkuse poole, et saavutada parimaid töötulemusi.
6. Kodanikuühendus, saades vahendid oma tegevuseks peamiselt toetajatelt ja annetajatelt, kasutab saadud vahendeid otstarbekalt ja sihipäraselt.
Kodanikujulgus ja hoolivus
7. Kodanikuühendus ilmutab kodanikujulgust võitluses ühiskonnas esineva ebaõigluse vastu.
8. Kodanikuühendus, nähes seadustes ja teistes õigusaktides ning nende rakendamises ebapädevust ja ebaõiglust, teeb tööd nende muutmiseks.
9. Kodanikuühendus ei kasuta ega propageeri vägivalda oma seisukohtade väljendamiseks, eesmärkide ja avalikkuse tähelepanu saavutamiseks.
Vahendite ja vara heaperemehelik ning säästlik kasutamine
10. Kodanikuühendus kasutab loodus-, inim- ja vaimuvara ning ainelisi ja varalisi vahendeid heaperemehelikult ning säästlikult, arvestades tänaste ja tulevaste põlvede vajadustega.
11. Kodanikuühendus lähtub nii taotleja kui toetajana headest rahastamistavadest, eelarvete põhjendatusest ja läbipaistvusest ning hoidub topeltrahastamisest.
Vastutus ja aruandmiskohustus
12. Kodanikuühendus annab oma tegevusest aru ning vastutab asutajate, liikmete, toetajate, annetajate ja avalikkuse ees.
13. Kodanikuühendus peab oluliseks aruandevalmidust, mille tagab oskusjuhtimine, sisemine aruandlus ja juhindumine heast raamatupidamistavast.
14. Kodanikuühendus avalikustab oma tegevuse sisulise ja rahalise aruande vähemalt kord aastas.
Avatus ja läbipaistvus
15. Informatsioon kodanikuühenduse missiooni, liikmeskonna, tegevuse ja rahastamise kohta peab olema avalik ja arusaadav.
16. Kodanikuühendus suhtleb avatult ja otsekoheselt oma nime all ega tegutse anonüümselt.
17. Kodanikuühendus on avatud uutele ideedele ja erinevatele seisukohtadele ning koostööle ühiste eesmärkide saavutamiseks.
Sõltumatus ja huvide konflikti vältimine
18. Kodanikuühendus on oma eesmärgiseadmistes, otsustes ja tegevuses sõltumatu ning hoidub sattumast erakonna, avaliku institutsiooni või äriühingu kontrolli alla, millega ta kaotab oma sõltumatuse ja avalikes huvides tegutsemise võime.
19. Kodanikuühendus ja seal tegutsevad isikud hoiduvad sattumast huvide konflikti. Huvide konflikti ilmnemisel võtab ühendus tarvitusele vajalikud abinõud selle lõpetamiseks.
Sõnapidamine ja ideede autorluse tunnustamine
20. Kodanikuühendus peab kinni nii kirjalikest lepingutest kui suulistest kokkulepetest.
21. Kodanikuühendus austab teiste ühenduste ideede ja projektide autorlust.
Sallivus
22. Kodanikuühendus tunnustab mõtteviiside erinevust, ühenduste ja nende eesmärkide mitmekesisust.
23. Kodanikuühendus ei halvusta ega laima teisi ühendusi, nende seisukohti ja neis tegutsevaid isikuid.

 

 

 

 


Pidulik jõulusöömaaeg

Kõik teavad, et jõululaupäev on 24. ja vana-aastaõhtu 31. detsembril. Millal on aga MTÜ-de (mittetulundusühingute), näiteks lihasehaigete seltsi jõulud, see on igal aastal mõistatus. Niipalju on aga surmkindel, et jõulupidu ehk aastalõpupidu kunagi ära ei jää, seda peeti kadunud Jaak Võsa esimeheks olemise ajal ning tava kestab.
2005. aasta ELS-i jõulupidu toimus 11. detsembril Balti jaama restoranis Travel, mille ruumikasse saali seltsi liikmed söögilaudade taha lahedasti ära mahtusid, nõnda et laudade vahele jäi veel liikumisruumigi. Peo kava oli tavapärane: kõigepealt tänas Külli agaramaid seltsi liikmeid, siis esines akordionisolist Henn Rebane, kes oli ühtviisi osav nii juttu vestma kui akordioni käsitsema. Tema järel laulis 9-aastane Aleksander Mäeots puhtalt ja kõlavalt kaks laulu, mis kuulajatele südamesse läksid. Sõna soovisid ka noormehed Jüri ja Karl, kes tänasid Küllit "Usun endasse" projekti eest. Seejärel serveeriti jõulutoidud.

Restoranimiljöö, kokkutulnute arvukus ja päeva erakordsus lõid pidumeeleolu. Kuuldus ettepanekuid jõululaul üles võtta ja julgetestki ei tulnud puudus – "Kuusepuu", "Lapsed tuppa, tali tuleb…" "Väike päkapikk" ja "Talveöö" kostsid erinevates esitustes. Keha kinnitatud ja jutud räägitud, taskus kingituseks saadud humoorikas meene (autoriks meie käsitöömeister Ulve Kangro), asuti hea tujuga koduteele.

Juhan Nurme

 

 

 

 

 

In memoriam Milvi Karu
22. jaanuar 1935 – 26. november 2005

“Ma ei unusta sind iial,” ütlesin mõttes ja häälega, põletades küünalt, kui Milvi tütar oli teatanud mulle mu isikliku sõbra, psühhiaatri, narkoloogi, suure kirjandussõbra, aga ka erialaste meditsiiniartiklite tõlkija surmast.
Olin Milviga sõber ja tema tänuvõlglane kolmkümmend kaks ja pool aastat — täpselt nii palju aega tagasi tõi ta psühhiaatrina mind välja sünnitusjärgsest psühhoosist, päästes sellega ka mu tütre.
Kuni ma olin veel nii-öelda kahejalgne ja Milvi juba ühejalgne, suhtlesime tihedalt, viimasel paaril aastal telefoni teel, ja alles poolteist-kaks kuud tagasi küsis ta minu käest, kui palju sobib poogna eest honorari küsida: tal oli plaanis suurem tõlketöö.
Koos surmateatega sain teada, et tal oli amputeeritud ka teine jalg…
Mõelgem selle suurepärase inimese peale, sest idamaade tarkus ütleb: senikaua kui ükski mäletab, on inimene elus… Kui need omadused — mitte kurta, mitte koormata sõpra oma hädadega, töötahte säilimine viimse hetkeni — ei kõnele elujõust, siis millest veel!

Ave Alavainu, Hiiumaa

 

 


Info edastame, aga kas pappi on?
Koit Kodaras

Tere head ELS-i liikmed! Tahan teile tutvustada kui puuetega inimeste sõbralik on Võru maakonnaleht VÕRUMAA TEATAJA. Nimelt saatsin mai teisel poolel VT-le (Võrumaa teatajale) artiklid, et teavitada Võrumaa puuetega inimesi sügisel taasalgavast THINK Baltic Extension e-koolituse jätkuprojektist, mille esimene lend lõpetas 2003. a. septembris.

Kahjuks mina isiklikult Võrumaa Teatajalt vastust ei saanud. Kui projekti koolitusjuht pr Külliki Bode tegi järelpärimise, siis VT toimetus saatis hirmuäratava arve, mis tuleks tasuda, kui materjal läheb avaldamisele.
Allpool Võrumaa Teataja ja Külliki Bode kirjad.

Kõigile ilusat suve soovides, Koit Kodaras



Tere!

Kirjutan Teile puuetega inimeste töö- ja koolitusprojekti THINK Eesti meeskonna nimel. Meie projekti esimese osa tubli lõpetaja ja aktivist Koit Kodaras Võrumaalt saatis teie ajalehte jätkuprojekti kirjelduse, kuid see pole senini ilmunud. Sooviksime tõepoolest, et ka Võrumaa puuetega inimesed saaksid teada suurepärasest võimalusest osaleda tasuta internetipõhisel koolitusel, et tööturul paremini konkureerida, parim vahend selleks on ajaleht. Näiteks Virumaa Teataja artikli järel saabus meile palju osalemisankeete.
Kui Teil on lisamaterjali vaja või saan teid muul moel aidata, siis andke teada.

Lugupidamisega
Külliki Bode
THINK projekti koolitusjuht




Tere!
Vastasin hr. Koit Kodrasele. Kuid vastust ei ole ma saanud. Kordan seda.
Nagu ma aru saan, on tegu projektist rahastatava ettevõtmisega, mitte heategevusega. Seega ei ole võimalik seda teksti tasuta avaldada.
Tekst võtab Võrumaa Teatajas ruumi 2 veergu e. arvestuslkikult 8,5 x 39,5 cm.
Hinna alus on tasutud teabe hind 7,50 kr/cm2. Tellimuse hind 2518 kr + km.
Tasutud teabe eelis tavalise ajaleheartikli ees on see, et võib kasutada nii logot, aadresse, kontakttelefoni numbrit jne.
Palun teatage oma otsus. Avaldamise korral, kes tasub arve?
Lugupidamisega

Naima Navi,
peatoimetaja asetäitja