Päikesepillatud lämmraske soojus heitis end üle karjamaal aegamisi mäletsevate lehmade, õueaias mudasse kuivavate sigade ja kaevu kõrval röötsutava krantsi. Vana Mari istus lahtiste reheuste ees kolmejalgsel järil ja lasi päikeselõõska tungida oma üheksakümmet käivatesse luudesse-liikmetesse. Noorperemees koos vastmajjatoodud noorikuga olid heinal. Viluvarjust loivas välja Vooster ja surus oma kerge kere vastu Mari luupekseid. Ta oli küla teiste kassidega kakelnud ja kuklast ripnesid verised tuustid. "Ehh, sina, vanapoiss, käid veel rauda karjumas", tähendas Mari, kui ta luised sõrmed Voostri kõrvatagust sügades verekorpa takerdusid.
Mari mõtted. Paljukest tal neid oligi, aga kaks suurt mure küll. Eks nüüd kui talu noore naisekäe valitsema sai ja peagi peenikest peret ootama võis hakata, eks nüüd olnud Mari lutikatest kubisev ja vanadusest haisev voodi suurkambri nurgas teistele jalus arvatagi.
Imestanud tütrepoeg varemgi, kuidas vana mõne mööblitüki küljes nõnda hingega ripub ja kuidas seda söödikutekarja välja jõudvat kannatada aga Mari oli enda juurde kindlaks jäänud: ei lutikad tema juurest kambri peale laiali kipu, samuti kui nad tema vintsket lihatükki otse süüa ei himusta.
Noor- ja vanaperemees magasid nüüd, heinaajal, rehe all. Mari nagu krookpaelaga kokkuveetud suu kiskus naerukurdudesse nähes, kuidas minia kambris oma sängi jalad igal õhtul veekaussidesse sättis ja voodiriided hommikul tuulduma viis. Ei, lutikad olid midagi, millest isegi Koogistelt kohalekutsutud nõid ei olnud päriselt jagu saanud ja siiani olid kõik selle teadmisega leppinud. Mäetaguse Anna oli küll kiitnud, et nõid nende pool puhta töö tegi — Anna oli oma silmaga näinud kuidas mehe lausumise peale nii prussakad kui ka lutikad kui kõiksugu muud satikad uksest välja marssisid. Kummuti äärt mööda oli koguni ridamisi mindud. "Ja ärgu olgu teil teed tagasi" oli mees sajatanud, ristseliti pärani ukse kõrval seistes kuni viimase minejani, siis ise takkajärele astunud ja ukse hoolikalt enda järelt sulgenud. Kambris olnud pärast seda pikka aega vaikne nagu hauas, hädaldas Anna mineval sügisel.
Teistrel olid aga lood vähe teisiti ja Mari vaevas mõte, kuhu õieti kõik need satikad Mäetaguselt läksid. Ja kas mitte igal olevusel siin ilmas ei ole õigus peavarjule. Tema oma kohtki elurattas polnud enam sama kindel kui varem ja et ta paljalt näljane suuauk teistel ees ei oleks, sai nüüd suvepoole tihtilugu Anna juures juttu ajamas käia. Koos sai leivapalukesi silgusoolvette kastetud, kapakalja peale rüübatud ja ka seda teist muret nii siit- kui sealtküljest arutatud. Kuigi sest keeleveeretamisest suuremat tarkust ei koorunud, sai meelel alati kergem.
Küsimus seisis: kas see, peaaegu et teisest Eestimaa otsast pärit minia, jõuab kõigi tarvilike talutöödega hakkama saada, kas ta tahab ja ülepea oskabki!
Muidu oli noorik päris kenakene. Keskkohani ulatuvad kullakarvalised juuksed välkusid juba enne kukelaulu laudauksel, leebelt ja justkui nirgisammul talitas ta kambrites, ei ta tormanud uisapäisa kuid tasa ja targu sai talitatud kõik.
Mari ise oli olnud töö peale kangesti hakkaja, meestelegi jõukohased tööd lausa lendasid tema käes. Küsige vanadelt, kes mäletavad — Holzi Kustilt või Loo Oskarilt — kes oli enne tanu alla saamist küla nõutuim talguline! Kuigi Mari omal ajal justkui häälekam ja käredam oli, ei arvanud ta ometigi, et kõik naisinimesed sama krapsakad olema peaksid. Miks ta siis noorperenaise juures kõhkluse varju tundis ja kohe omaks ei võtnud?
Vahest, et see tüdruk justkui imelikuvõitu oli. Heinaaja leivategu on ju teada, see peab käima nii, et leivajärg ees kõvaks jõuaks minna — muidu vohmivad suilised leiba niipalju sisse kui keegi ei jõua küpsetada. Minia leivad tükkisid aga ikka liiga pehmed ja lõhnavad olema. Või kui Mari vahel õhtul tarenurga taha vett välja laskma läks ja Liinast miniat eemal tamme najal seismas nägi, põsk vastu saja-aastase puu krobelist koort surutud, käed ümber mitme mehe jämeduse tüve heidetud, ei teadnud Mari, mida asjast arvata. Kas tüdruk siis kodukoha külge nõnda kasvanud oli, et möödunut igatses või mis see oli.
Kuni aga noorperemees õnnelik ja rahul paistis, ei teinud seegi mõte suuremat vaeva. Marile tuli suistepüha laupäev meelde ja hing läks mäletades härdaks… Õhtu ootel pani Aadu saunaahju kütte, tassis vett ja tegi käigu esimese vihavärske järele. Liina küüris kambrid, seadis saunakompsud valmis ja hakatas pidulikumat toitu. Niisugust asja polnud jälle enne nähtud, et mannakiislit keegi vahtu klopiks või et hernepudrule naereid hulka keedaks. Mari oleks ehk kõveminigi õpetussõnu pobisenud kui Aadu teda kerge muigega takistanud poleks. Ja enne kui keegi suu seks sai, tuli saunas käia.
Nemad kolmekesi asutasid ühes minema. Noorperemees viis oma nooriku esimest korda sauna, oli seegi kui ristimisele minek. Vahest seetõttu oli Liina kogu päeva talitanud õhetavamalt ja veelgi vaiksemalt kui muidu.
Hämarasse ukseauku küürutajaid haaras raske suitsu- ja saunalõhnane pilv endasse. Mari oli omadega ruttu hakkamas — sikutas pihiku ült ning vähemaid tükke järele. Õssitas Liinatki takka, sest too paistis kangesti kohmetuvõitu. Aadu seisis ikka veel ukse all ja vaatas kahte naist — muldvana ja noort. "Ma lähen käin korra kambris" ütles ta viimaks, midagi õieti seletamata ja astus uksest välja.
Nüüd sai ka Liina ruttu valmis ja seadis end saunaruumis sisse. Südamelöögid polnud just palju aega lugeda jõudnud kui Aadut eesruumis kolistamas kuuldi.
Et vana Mari parasjagu kibu kohale küürutanud oli, oma lumivalgeks pleekinud ja hõredaks jäänud aga ikka veel tugevaid juukseid pesi, ei saanudki ta näha, milline oli maailm, kui Koit ja Hämarik kohtusid. Aga et pinget täis vaikust ikka veel häält peale Mari enese veesolina ei häirinud, sundis uudishimu teda ometi ümber pöörama. Eks see, mida ta nägi, olnudki põhjus, millele tagasi mõeldes meel härdaks kippus.
Keset valget leiliauru, mis ruumi põrandani täitis, seisid vastakuti tema tütrepoeg ja tema minia. Silm rippus silma küljes ja mehe käsi puhkas Liina õlal. Seisid sõnatult ja hellalt. Nii siis tuligi, et Maril seep silmanurgas kirvendama hakkas ja ta kareda häälega sõitlema pidi: "No-noh, lapsed, kas teil siis nüüd just koht ilutsemiseks on? Kas seljad pesemist ei oota ja viht juba ammu hüüab sopsutama!"
See oli olnud suistepühal. Kiislile oli tookord isegi piima peale valatud ja kortel va haljastki oli lastud ringi käima, nii et suiline Mart suud pruukima kukkus ja Liinat jumalaema ilmutuseks nimetas.
Nüüd oli juuli ja heinategu täies hoos.
Aadu pilgud, mis ühtelugu koormat tallaval Liinal peatusid, olid täis sedasama tõsist headust, mis silmanurkades kergeks naeratuseks kaardus. Neil oli saladus. Läbi aastasadade kõigile teadaolev ja ainult kahele mõistetav. Oldi mees ja naine. Seda võis tunnistada valgete ööde tabamatu ilu, mis häbematult tiineks saanud ritsikate kisast.
Vooster tukkus päikeses — öised polkaringid hiirtega aidas olid võtnud ta võhmale.
Voostril olnuks öelda nii ühte kui teist aga tema teadis liigagi hästi, kes talle äsjalüpstud sooja piima pealt vahu riisub.