Väljavõtteid lihashaigusega seoses ette tulevate võimalike probleemide kohta.
DÜSFAAGIA (Neelamishäire)
"Neuroloogia taskuraamat", kirjastus Medicina, 2004.
Neelamisakti võib jaotada kolme faasi: oraalne, farüngeaalne ja ösofageaalne. Düsfunktsiooni ükskõik missugusel neist tasemetest nimetatakse düsfaagiaks. Düsfaagia võib põhjustada vedeliku või tahke toidu aspiratsiooni ja põhjustada kopsupõletikku või viia letaalse lõppeni.
Tüüpiline neuroloogiline häire kätkeb endas enamasti vedeliku neelamise raskust. Tahke toidu neelamise häire on iseloomulik mehaanilisele obstruktsioonile, kuid võib esineda ka neelulihaste nõrkuse korral. Neelamisega kaasnev köhimine või lämbumine viitavad kõri nõrkusele, vedelike nasaalne regurgitatsioon pehme suulae nõrkusele.
Sageli põhjustavad düsfaagiat seedekulgla ülemiste osade lokaalsed kahjustused, mis põhjustavad mehaanilist obstruktsiooni. Düsfaagia neuroloogilised põhjused on seotud juhteteede kahjustusega: neelamise koordinatsioon sõltub keele, suu, neelu ja kõri tundlikkusest, V, VII, IX, X ja XII kraniaalnärvi tahtele alluvast ja reflektoorsest motoorsest aktiivsusest. “Neelamise keskus” asub piklikajus hingamiskeskuse lähedal. Gyrus precentralis`e alumise osa ja gyrus frontalis`e tagumise alumise osa kahjustus põhjustab raske düsfaagia ilma bukolingvaalse apraksia, kõnehäire ja düsartriata. Kahepoolne ülemise motoneuroni haigus, mis väljendub pseudobulbaarse paralüüsina, on tavaliselt seotud düsfaagiaga. Samuti võib düsfaagiat põhjustada tserebellaarsete juhteteede ja ekstrapüramidaalsüsteemi kahjustus. Düsfaagia võib esineda ka perifeerse närvisüsteemi haiguste, nagu Guillaini-Barré sündroomi, müasteenia, polümüosiidi ja okulofarüngeaalse düstroofia korral. Selline düsfaagia on mittelokaliseeritav ja kahjustus võib asetseda lihasest kuni suurajukooreni.
Aspiratsiooni kahtlusel peaks neelamisfunktsiooni hindama logopeed (Eestis siiski neuroloog või taastusraviarst. K.R.). Sageli aladiagnoositakse nn vaikset aspiratsiooni, kuna nähtavad neelamishäired puuduvad. Ainult kurgurefleksi olemasolu/puudumise hindamine ei aita eristada riskigrupi patsiente. Patsientidel, kellele suukaudne söömine on ohtlik, kasutatakse nasogastraalsondi või perkutaanset gastrostoomiat. Väga tähtis on toidu ja vedeliku sobiv konsistents, koostöö logopeedi ja dieedispetsialistiga.
PTOOS (Laulihaste nõrkus või kahjustus)
"Neuroloogia taskuraamat", kirjastus Medicina, 2004.
Ptoosi diferentsiaaldiagnoos
I. Kaasasündinud ptoos.
A. Isoleeritud.
B. Kahepoolne lautõsturite kahjustus.
C. Anomaalne sünkinees (kaasa arvatud Gunni alalõua düskineesia).
D. Lau või orbita tuumor (hemangioom, dermoidtsüst).
E. Neurofibromatoos.
F. Blefarofimoosiga sündroomid.
G. Esimese brahhiaalkaare sündroomid (Hallermani-Streiffi Treacher Collinsi).
H. Neonataalne müasteenia.
II. Ptoos, mille põhjuseks on müopaatia.
A. Myasthenia gravis. Ptoos võib olla varieeruv ja asümmeetriline. Võib esineda Cogani lau pilkumise sümptom. Taandub edrofooniumiga.
B. Müopaatia, mis piirdub m. levator palpebrae’ga või esineb väline oftalmopleegia.
C. Okulofarüngeaalne lihasdüstroofia.
D. Müotooniline düstroofia.
E. Polümüosiit.
F. Aplastiline lautõsturlihas.
G. Düstüreoos.
H. Krooniline progresseeruv väline oftalmopleegia.
I. Lokaalsed kortikosteroide sisaldavad silmatilgad.
J. M. levator palpebrae dehistsentsi-kadumise sündroom (dehiscence-disinsertion syndrome). Põhjusteks vananemine, põletik, operatsioon, trauma ja allergiline reaktsioon silmades.
/---/
RASEDUS
"Neuroloogia taskuraamat", kirjastus Medicina, 2004.
Paljud neuroloogilised haigused võivad avalduda või muuta oma iseloomu raseduse ajal. Ja vastupidi, neuroloogilised haigused võivad mõjutada raseduse kulgu ja sünnitust. Järgnevalt vaadeldakse neid haigusi haigusrühmade kaupa:
I Perifeerse närvisüsteemi ja lihashaigused.
/---/ C. Polüneuropaatiad.
1. Guillaini-Barré sündroom. Rasedus ei mõjuta haigestumust ega haiguse kulgu. Raseduse kulg ei ole komplitseeritud, välja arvatud raskematel juhtudel enneaegse sünnituse ohu suurenemine kolmandal trimestril.
2. Krooniline põletikuline demüeliniseeriv polüradikulopaatia (chronic inflammatory demyelinating polyradiculopathy, CIDP). Võib alata raseduse ajal; retsidiivide risk on raseduse ajal kolm korda suurem, enamik neist kolmandal trimestril ja postpartumis.
3. Rasedusaegne distaalne polüneuropaatia. Sümmeetriline aksonaalne neuropaatia, mis on seotud intensiivsele oksendamisele järgnenud alatoitlusega.
4. Äge intermiteeruv porfüüria. Mõnedel haigetel võib rasedus esile kutsuda kriisi. Enamik retsidiive tekib varakult; tõsisemad on need (15%), mis tekivad teisel ja kolmandal trimestril või millega kaasnevad hüpertensioon, intensiivne oksendamine, eklampsia ja eelnev neeruhaigus. Sellisel juhul on suurenenud enneaegse sünnituse ning loote ja ema surma risk.
5. Charcot’-Marie-Toothi tõbi. Võib raseduse ajal süveneda. /---/
E. Müotooniline düstroofia. Puue jääb raseduse ajal samaks või süveneb, eriti kolmandal trimestril. Valutustamisel on eelistatud regionaalanesteesia ja vastunäidustatud on depolariseerivad lihasrelaksandid. Polühüdramnia olemasolu viitab loote müotooniale. /---/
II Autoimmuunhaigused.
/---/ B. Myasthenia gravis võib raseduse ajal võrdselt nii paraneda, stabiliseeruda kui süveneda, kuid haigus ägeneb sageli kohe sünnituse järel. Tümektomeeritud haigetel on müasteenia ägenemist raseduse ajal täheldatud harvemini. Müasteenia kliinilised sümptomid võivad esimest korda avalduda raseduse ajal või postpartumis. Vastunäidustatud on magneesiumsulfaat, skopolamiin ja suured annused prokaiini. Ettevaatlik tuleb olla anesteetikumide ja sedatiivsete preparaatide manustamisega. Vastsündinuid tuleb hoolikalt jälgida 72 tunni jooksul neonataalse müasteenia tekke suhtes, mis on põhjustatud atsetüülkoliini retseptorite vastaste antikehade passiivse ülekande tõttu ema verest lapsele. Antikoliinesteraasi inhibiitorid või prednisoloon ei ole vastunäidustatud rinnaga toitmisel. /---/
SKOLIOOS
Artikkel on välja antud brosüürina 1998. aastal. Autoriteks füsioterapeudid Ida Fløytrup ja Birgit Steffensen Taani Lihashaigete Rehabilitatsioonikeskusest. Tõlkinud Eneli Hero, ELS vabatahtlik tõlk Taanis.
Skolioos ehk selgrookõverus on üks enam esinevaid ja tõsisemaid lihasnõrkuse tagajärgi. Lastel ja noortel võib skolioos areneda väga kiiresti, tihti kuude jooksul, täiskasvanutel aga areneb see rohkem järk-järguliselt. Kõver selg võib kaasa tuua tõsiseid tagajärgi nii kehalisele kui vaimsele heaolule, seega on oluline skolioosi ennetada või lükata selle arenemine võimalikult pikemaks ajaks edasi.
Artikkel kirjeldab, mis inimese seljaga juhtub skolioosi puhul, kuidas skolioosi ennetada ja milliseid ravivõimalusi tänapäeval leidub. Põhjalikumalt on juttu selja toetamisest korsetiga ja ravist operatsiooni abil. Teave on mõeldud nii inimestele, kel on skolioos, kui ka pereliikmetele ja ravijatele, kuna skolioosi ennetusel on oluline tähelepanu pöörata seljakõveruse arenemisele nii varakult kui võimalik.
Mis on skolioos?
Skolioos on selja kõverdumine küljele, mida näeb selga tagantpoolt vaadates. Kõverus võib asetseda kõikjal selgroos, aga saab tavaliselt alguse selgroo alumisest osast. Tihti kõverdub selg kahes suunas moodustades S-tähe kuju. Selgroolülid asetsevad üksteise suhtes mitte täpselt kohakuti, vaid nihkes. Kui kõverus ilmneb enne täiskasvanuiga, võib selgroog luustuda valesti. Kui nihkesolevad selgroolülid asuvad kohas, kuhu ribid kinnituvad, võib ka rinnakorvi kuju muutuda. Muutunud rinnakorv võib lükata ribid nii kaugele ühele poole, et need ulatuvad küüruna ühelt seljapoolelt välja. Kui selg juba kõverduma hakkab, siis juhtub see kiiresti, eriti lapse või nooruki kasvueas. Iseloomulik on, et skolioos süveneb, kuigi lihasjõud oluliselt ei nõrgene.
Kuidas skolioos areneb?
Üks skolioosi arenemise põhjuseid võib peituda harjumuses toetada end ühele jalale. Seistes on põhiraskus tugevamal jalal, mille tagajärjel vaagen asetseb viltu, see aga aitab skolioosi arenemisele kaasa.
Kasvueas lastel ja noortel võib skolioos välja kujuneda mõne kuu jooksul. Tüüpilise näitena võib selja kõverdumine alguse saada käsivarre tõstmise või liigutamise raskusest. Ainuke viis, kuidas seda teha, on painutada end ühele küljele – tõstetavast käest eemale – vabastades niimoodi käsivarre kehast. Iga kord, kui tahetakse kätt tõsta või liigutada, kordub sama liigutus, muutudes pikapeale harjumuseks, millega käsivarred, jalad ja kael kohanevad.
Alguses on lapse või noore inimese selg üsna pehme ja teda saab kergesti aidata normaalsesse asendisse tagasi. Skolioosi arenedes aga jääb selg üha enam kinni valesse asendisse ja selga ei saa enam täiesti sirgu ajada.
Mis on skolioosi tagajärjed?
Halb istumisasend
Kui selg on kõver või kõveraks muutumas, siis on tasakaalu hoidmine ratastoolis raskem. Istmikupooltele langeb erinev raskus, kui toetatakse end vaid ühele poolele. Tasakaalu hoidmiseks kasutatakse kaela- ja erinevaid kehalihaseid, mistõttu muutuvad need valulikuks. Kuna ratastoolis istudes on raske asendit muuta, siis kannatatakse nii väsimuse kui ka lihaste valulikkuse all ja soovitakse heita pikali.
Vähenenud käeliigutused
Kõvera selja tõttu osutub tihti vajalikuks toetada end ühele käsivarrele tasakaalu hoidmiseks. See tähendab, et ühest käsivarrest saab „toekäsi“ ja inimesel jääb aktiivseteks liigutusteks üle vaid teine käsi.
Viltune peahoiak
Tihti kompenseeritakse seljakõverust mõne muu kohaga selgroos, et hoida silmi horisontaalselt. Kui kõverus on C-tähe kujuline (tagant vaadates), siis on raske takistada pea vajumist ühele poole, eriti kui ka kaela- ja kuklalihastel on jõud vähenenud. Nii võib pea rippuda ühel küljel, kusjuures lihased muutuvad sellel poolel lühemaks. Samamoodi võivad ka kuklalihased lüheneda, kui kumera seljaga istutakse pikemat aega. Pea lükatakse kuklasse, et ettepoole näha. Selle liigutusega muutuvad kuklalihased lühemaks.
Valud
Kõver selg võib tekitada valusid. Alumised ribid võivad suruda näiteks puusaluudele ja hõõruda vastu vaagnaluu ülemisi otsi. See istmikupool, kuhu keharaskus toetub, võib hakata valutama. Skolioosi raske vormi omandanud inimesed suudavad istuda ainult mõned tunnid päevas. Teised heidavad pikali päeva jooksul mitu korda.
Alanenud hingamis- ja südamefunktsioon
Kui skolioos süveneb ja selg muutub kõverast asendist jäigaks, võib jäikus ja rinnakorvi muutunud kuju alandada hingamis- ja südametegevusfunktsioone. Tavaline rinnakorvi laienemine sisse-väljahingamisel on nii palju häiritud, et hingamine ja köhimine on raskendatud. Sellega kaasneb suurem kopsupõletikurisk.
Muutunud kehakuju
Mõnedel inimestel on raske leida head puhkeasendit lamamiseks. Sellepärast on neil vaja erimadratsit ja erinevaid patju lamamiseks. Asendi vahetamine voodis on raskendatud.
Psüühilised reaktsioonid
Kõver selg võib mõjutada last või noorukit ka psüühiliselt. Kehalise puude tõttu kogevad paljud, et nad on teistsugused kui kaaslased. Kõver selg tekitab lastes tunde, et nad torkavad silma ja neid on lausa „huvitav“ teistel vaadata. See on nii otseselt ebamugav kui ka mõjutab lapse ja noore enesehinnangut negatiivses suunas.
Kui inimene on väga kõver ja istub ratastoolis halvasti, kasutab ta palju energiat nii füüsiliselt kui psüühiliselt ainult istumise ning tasakaalu hoidmise peale, lisaks sellele veel võib-olla valu ja väsimusega võideldes.
Kuidas ennetada skolioosi?
Kui selg on juba tugevalt kõverdunud, on raske midagi ette võtta. Seepärast on oluline vältida selgrookõveruse tekkimist nii varakult kui võimalik. Seega on tähtis lapse harjumusi ja asendeid korrigeerida juba siis kui laps on alles väike. Siia alla käib lapse pea toetamine padjaga lapsvankris ning erinevate tugede pakkumine seljale ja jalgadele. Selja tugiplaadi vahetab välja korsett tavaliselt teise eluaasta paiku.
Head istumis- ja puhkeasendid
Ennetuses on eriti oluline vältida kõveras istumist ja lamamist juba alates lapse varajasest east. Selleks tuleks valida asendid, mis hoiaksid selja ja pea paigal, ent kulutaksid võimalikult vähe lihasjõudu. Kui selgroog asetseb puusade suhtes täisnurga all ja kõik seljaluud asuvad üksteise suhtes kohakuti, nõuab asendi säilitamine vaid minimaalset lihasjõudu.
Istumis- ja puhkeasendid ratastoolikasutajatele
Hea asend ei ole mitte üks asend, vaid mitmed, mida saab vahetada kas omal jõul või kellegi abil. Oluline on, et asendid:
- pakuks võimalikult suurt liikumisvabadust peale, käsivartele ja ülakehale
- oleksid võimalikult vähevalulikud ja ei suruks häirivalt ühelegi kehaosale
- ei takistaks hingamist
- annaks võimaluse puhata
- säilitaks selja normaalse nõgususe.
Oluline on istumisasend – et laps istuks mugavalt ja ratastool oleks tema jaoks parajaks kohandatud. Selle juures on vaja eriteadmisi.
Kohandamine sisaldab mitut elementi:
1. Iste peab toetama selja alumist osa ja takistama selga küüru vajumast. Istet peab lapse kasvades korduvalt seadistama, samuti vajab väljavahetamist kokkuvajunud istmepadi.
2. Ratastooli juhtpult peab kehale olema lähedal, et laps ei peaks kummarduma ette või kõrvale selle kasutamisel. Hea mõte on asetada pult vaheldumisi mõlema käe juurde, mitte keskele, et käsi kasutataks võrdselt.
3. Selga peab vahepeal puhkama, et vältida väsimust ja harjumuslikke asendeid. Selleks peaks ratastooli seljatuge alla lasta saama.
Ravi kõndimis- ja seismisvõime pikendamiseks
Lihasehaigetel on skolioosi ennetamiseks kasutusel jalgade jäigaks muutmine tugede (ortooside) abil, mis ulatuks piki sääri kuni jalalaba alla. Mõnikord on vajalik läbi viia operatsioon, mis teeks lapse puusa-, jala- ja/või põlveliigesed täiesti liikuvaks. Ravi eesmärgiks on pikendada lapse võimet istuda ja käia nii kaua kui võimalik ja seeläbi ennetada ning edasi lükata selgrookõverdumist. Jalatoed võimaldavad asendeid lihtsamini muuta, lisaks kasutatakse enamusi lihaseid samaaegselt.
Uuringud ja kontroll
Kuigi skolioosi arenemine on üsna kiire, on lapsevanematel lapse seljaga toimuvaid väikesi muutusi raske märgata. Seetõttu on oluline, et erialainimesed kontrolliksid lapsel seljakõveruse ja vaagna asümmeetria teket ning jalgade lihastoonust.
Füsioterapeudi juures
Füsioterapeut (Eestis ka taastusraviarst või perearst) peaks aeg-ajalt kontrollima puusade, põlvede, jalalaba, küünarnukkide ja käte liikuvust, seda nii seisvas kui istuvas asendis.
Seistes (kõndimisstatiivi või rööbaspuude abil) peaks uurima, kas lapsel on võimalik hoida selga sirge. See tähendab, et:
- vaagen on otse,
- mõlemale jalale langeb võrdne raskus,
- jalad on suunatud otse ette,
- puusi on võimalik pöörata (ringlev liigutus keskpunkti suhtes).
Istuvas asendis peaks uurima, kas:
- laps toetab mõlemale jalale ühepalju,
- mõlemad põlved on samal kõrgusel ja samapalju kehast eespool,
- vaagen asub otse, puusanukid on ühel kõrgusel,
- istmikupooltele langeb võrdne raskus,
- kuidas ülakeha tasakaalu hoiab,
- selja ja talje vaheline nurk on ühesugune mõlemal küljel,
- seljanõgusus on selgelt näha,
- õlad on ühel kõrgusel, ei ole pinges ega ettepoole vajunud,
- ratastooli iste, jalatugi, selja- ja käetoed on reguleeritud vastavalt kasvamisele.
Uuringutega saab füsioterapeut kiiresti kindlaks teha, kas on tegu asümmeetria või skolioosiga. Sel juhul tuleb kiiresti sekkuda, näiteks muuta istumisasendit või suunata ortopeed-kirurgi vastuvõtule. Viimane võib teha näiteks röntgenülesvõtteid seljast, mõõta vaagnaluu asendit ja seljakõverust (Cobb’i nurk) ning külje pealt seljanõgusust.
Skolioosi ravi
Kõvera selja ravi eesmärk on saavutada seljakorrigeerimisega istumisel paremat tasakaalu ja sellega kaasnevat võimalust kasutada mõlemat kätt. Peale selle on eesmärgiks parem hingamine, et vähendada kopsupõletikuriski. Skolioosi raviks on kaks võimalust: korsett ja seljaoperatsioon, esimene valitakse tavaliselt väiksematele lastele, teist soovitatakse juba veidi vanemale. Valik langetatakse siiski vastavalt skolioosi ulatusele ja arenemisele, sellepärast on tehtud seljaoperatsiooni ka näiteks 10-aastastele lastele. Vaatamata ravimeetodile on tähtis, et ravi alustatakse õigel ajal vastavalt lapse üldisele ja tema selja seisundile. Kui ravi alustatakse liiga vara, toob see lapsele või noorele kaasa põhjendamatuid raskusi, ravi liiga hilja alustamine tähendab aga piiratud ravitoimet. Põhimõtteliselt otsustatakse ravi ajastus individuaalselt, aga erialainimeste hulgas on ka erinevaid seisukohti. Näiteks operatsiooni asjus arvavad mõned, et kõige parem tulemus saavutatakse, kui opereerida võimalikult varakult peale 10.eluaastat. Teised jälle arvavad, et mida vanemaks lapsed saavad, seda kehaliselt arenenumad nad on ja seda parem on ka tulemus. Iga otsus langetatakse siiski kokkuvõtva hinnangu põhjal lapse või noore haiguse arengukäigule ja süvenemisele, hingamis- ja südamefunktsioonile jt. faktoritele.
Korsett
Korseti kasutamise eesmärk on hoida selg sirge ja säilitada kerge nõgusus seljas. Kui korsetti kasutatakse kogu kasvamisperioodil, on võimalik saavutada selja jäigastumine sirgesse asendisse. Teisisõnu on võimalik vältida selja kokkuvajumist ja kõverdumist. Korseti peab alati õigesti paigaldama – et see hoiaks vaagna horisontaalselt ega suruks kuhugi. Korsett vajab lapse kasvades väljavahetamist iga umbes poole aasta tagant.
Korseti kasutamine vajab harjumist. Alguses on raske harjuda uue istumisasendiga, käte ja enda uut moodi liigutamisega. Korseti ööpäevaringne kandmine nõuab samuti harjumist. Mida sirgem on selg, seda lihtsam on harjumine. Uusi liigutusi on lihtsam õppida, kui selg pole veel kokku vajunud ning laps pole kohastunud liigutama end asendis, kus selg on küürus. Lapsed, kes hakkavad varakult korsetti kandma, arvavad tavaliselt, et see pole eriti ebamugav.
Korsetti peaks kasutama võimalikult palju ja vähemalt neil tundidel, kui laps või noor on ärkvel. Kui korsett istub hästi, siis võib seda ka öösel ilma ebamugavustundeta kanda.
Seljaoperatsioon
Enamusele lastest soovitatakse seljaoperatsiooni pärast korsetikandmist. Mõnedele lastele pakutakse operatsiooni aga koheselt, kas sellepärast, et nad ei saa korsetti kasutada, või kuna lihashaigus areneb nii kiiresti, et korsetikandmisest ei piisa skolioosi raviks. Seljaoperatsioonil käinute keskmine vanus on 12-14 aastat, kuid siin võin ette tulla suuri kõikumisi, kuna sobiv aeg operatsiooniks on väga individuaalne. Ortopeed-kirurg otsustab skolioosi arenemise põhjal, millal seljaoperatsioon osutub vajalikuks.
Operatsiooni eesmärk on skolioosi ravida nii palju kui võimalik ja muuta selg jäigaks, et skolioos edasi ei areneks. Operatsiooni põhimõte on muuta selgroog jäigaks terasvarrastega, mis kinnitatakse selgroo külge skolioosi avaldumise ülemises ja alumises osas. Tavaliselt ulatuvad need selgroo alumisest osast kuni selgroo rinnalülideni. Pärast seda asetatakse väikeste lülide vahele luumassi, et selgroolülid kasvaksid kokku ja moodustaksid tugeva toe. Terasvardad hoiavad selgroo asendi paigas.
Seljaoperatsiooni eelis on, et seljaasendit parandatakse ning skolioosi areng peatub. Peale selle pole korsetti enam vaja – mõnel juhul kohe pärast operatsiooni, mõnikord umbes 6 kuu pärast. Seljaoperatsioon on tulemuslikum ravivõte kui korsetikandmine, kuid nõuab suurt meditsiinilist sekkumist.
Seljaoperatsiooni puuduseks on selja kasvu pidurdumine pärast selja jäigaks muutmist. Väiksemate laste opereerimisel on mõnikord kasutatud teleskoopvardaid, mida saab lapse kasvades pikendada.
Mõnikord võib peale seljaoperatsiooni lühemat või pikemat aega istmikus või jalgades esineda ishiasesarnaseid valusid ning istumine võib olla valulik. Tuleks ka arvestada, et mõned kehalised tegevused nõuavad mõneks ajaks vahelejätmist, kuni selg on pärast operatsiooni stabiilsuse saavutanud.
Selgusele jõudmine ja otsustamine
Kuna seljaoperatsioon on suur kirurgiline sekkumine, on oluline, et noorukil ja tema vanematel on küllaldasel aega otsusele jõudmiseks. Enne opereerimist võib olla kasu kontaktivõtmisest teistega, kelle selg on opereeritud, et kuulda nende kogemustest enne ja pärast operatsiooni ning selle ajal, samuti operatsiooni eelistest ja puudustest. Mida rohkem teavet saadakse, seda kergem on otsustada, kuidas iga üksiku juhtumi korral toimida.
Praktiline ettevalmistus
Enne operatsiooni saab end ette valmistada mõningates praktilistes küsimustes. Ooteaeg võib olla pikk. Mõnikord soovitatakse kanda korsetti enne operatsiooni, et seljakõverus vahepeal ei süveneks.
Samuti peaks valmis olema CPAP-aparaadi kasutamiseks nii haiglas kui kodutingimustes. CPAP-aparaati kasutatakse köhimise hõlbustamiseks, sest vahetult pärast operatsiooni võib kopsudesse koguneda rohkem lima kui suudetakse korralikult välja köhida, mis võib seetõttu põhjustada kopsupõletikku.
Lapsevanemad võivad korraldada puhkuse ja haiguslehe võtmise operatsiooniperioodiks.
Muutused ja kohanemine
Enne korseti kandma hakkamist või seljaoperatsiooni ollakse tavaliselt olnud väga liikuvad. Selga kumerdades saadi ettepoole kummardada, et näiteks süües ulatuda allapoole taldrikuni. Käsi oli võimalik toetada kirjutades lauale, samuti kummardada küljele, et asjadeni ulatuda.
Kui selg muutub korsetikandmisest või operatsiooni tagajärjel jäigaks, tuleb harjuda uutmoodi end liigutama, seetõttu tuleks arvestada kohanemisperioodiga. Muuhulgas peab harjuma pea ja keha teistsuguse tasakaaluasendiga ja õppima uusi kompenseerivaid liigutusi, et teha seda, mida varemgi. Näiteks ettepoole kummardamiseks peab harjuma end painutama puusakohast.
On suur erinevus, kui kiiresti õpitakse end liigutama ja kompenseerima selja vähesemat liikuvust pärast operatsiooni. Näiteks lastel, kes on korsetti kandnud spinaalse lihasatroofia (SMA) tagajärjel peaaegu kogu elu, on uue olukorraga harjumine lihtsam kui poistel Duchenne´i lihasedüstroofiaga (DMD) sest esimesed on harjunud end jäiga seljaga liigutama. Haiguse kulul ja lihasjõul on samuti oluline osa seljajäikuse kompenseerimisel.
Istumisasend
Hea istumisasendi eesmärk on muuhulgas pakkuda võimalikult suurt aktiivsust, seetõttu tuleb pärast korseti kasutuselevõttu ja seljaoperatsiooni sellega kohaneda ja läbi viia mitmeid muudatusi. Seljatugi oli näiteks varem sobitatud kõvera selja jaoks, nüüd aga tuleb seljatoe asendit muuta, et see sobiks muutunud raskuskeskmega kehas. Nii korseti kui operatsiooni puhul võib osutuda vajalikuks kasutada ratastoolis nn turvavööd, kui endal ei ole piisavalt jõudu ettepoole nõjatumiseks ja end tagasi püsti ajamiseks.
Seljaoperatsiooni puhul korrigeeritakse selga nii, et inimene muutub tihti pikemaks ja iste, selja-, kaela-, käe- ja jalatoed vajavad reguleerimist või väljavahetamist. Esimestel kuudel pärast operatsiooni on tegu ratastooli pisimuudatustega. Lõplik seljatoeasend selgub alles pärast täielikku kohanemist peale operatsiooni.
Käeliigutused
Pärast operatsiooni võib vahemaa laua ja näiteks suu vahel olla suurem, sellepärast peaks laua, taldrikuasendi jne kohandama vajalikule kõrgusele, et laps saaks teha kõike sedasama nagu vanasti. Selleks, et saaks lauale piisavalt lähedale, peaks ratastooli käetugesid saama alla lasta ja elektrilise ratastooli juhtlauda (pulti) kõrvale viia.
Peaasend
Pea ja keha vaheline tasakaal muutub, kui selg jäigaks muudetakse. Olenevalt diagnoosist, lihasejõust ja vanusest sõltub, kas laps suudab pead ise hoida või vajab lisaks kaelatuge. Mõnikord on vajalik kaela toetamine kuklast ja külgedelt.
Tõstmine
Kui laps või nooruk on saanud korseti, siis kogevad mõned vanemad, et last on kergem tõsta, kuna korsett stabiliseerib keha. Eriti kehtib see olukorras, kus lapse lihased on nõrgad. Mõned vanemad leiavad jällegi, et tõsta on keerulisem, sest korsett on libe ja seetõttu võib laps haardest välja libiseda.
Pärast operatsiooni esimesi kordi tõstes peab kasutama tõstukit ja lingu, sest selg peab olema täiesti sirge ning keha ei tohi põrutada ega painutada ei ettepoole ega külgedele. Pikaliasendis peab tõstma puusi ja õlgu koos seljaga. Kasutades lingu saab muuhulgas vältida, et ka jalad ei oleks liiga kõrgele tõstetud. Pöörates võib vaja olla kahe inimese abi. Kui korsetti ei kasutata, siis on kõige lihtsam kasutada pööramiseks lina.
Abi köhimisel
Paljudel lihasehaigetel lastel ja noorukitel on kasu köhimisel abistamisest. See toimub nii, et teine inimene toetab rinnakorvi või kõhtu, ise istudes lapse taga (joonis). Korsetiga ei saa päris samasugust abi pakkuda, sest sel juhul on raske asetada käsi kõhule. Samas toetab korsett ise kõhulihaseid ja toimib enam-vähem samamoodi.
Tihti on neil noorukitel, kes on tulnud seljaoperatsioonilt, puudus just toest, mida korsett köhimisel pakub. Selle asemel võiks kasutada kõhul vööd või asetab abiline köhimise ajaks oma käed nooruki kõhule. Kõige efektiivsem on kasutada koos abistamisega CPAP-ravi (aparaat hingamise ja köhimise hõlbustamiseks).
Kooliskäimine ja vaba aja veetmine
Kooliminek pärast operatsiooni sõltub iga lapse olukorrast individuaalselt ja võib olla väga erinev, kui kiiresti see toimub. Mõni eelistab üks-kaks kuud oodata, kuni ta on jälle võimeline terve koolipäeva istuma, teised lähevad kooli kiiremini, olles seal alguses lühemat aega ja pikendades koolipäevi vähehaaval.
Pärast operatsiooni peab mõningaid toimetusi vältima, sest operatsioonihaav peab kõigepealt paranema ja selgroo kokkukasvamine võtab aega. Kui kauaks ja millistest tegevustest peaks hoiduma, on väga individuaalne, seetõttu oleks kõige parem nõu pidada raviarstiga. Üldiselt peaks näiteks basseiniminekut vältima 3 kuu jooksul, ratastoolihokit peaks aga vältima kuni 2 aastat. Peale selle soovitatakse vältida rappumist ja sõitmist väga ebatasasel pinnal, sest see võib tekitada selja ja pea põrutamist ning sellega lükata edasi luude paranemist seljas.
Praktilisi nõuandeid
T-korsett
Kõige parem korsett on T-ehk düstroofiakorsett, mis on tehtud kõvast plastmassist. Seestpoolt on korsett vooderdatud pehmema materjaliga. Selg hoitakse paigas “kolme toetuspunkti põhimõttel”: korsett avaldab survet seljale, alakõhule ja ülemisele rinnakorvi osale. Korseti kaenlaalused on tehtud elastsest materjalist (kummist), mis võimaldab rinnakorvil hingamisel liikuda. Varases eas lapsed kannavad tihti pehmemast, vahulisest materjalist korsette.
Vaevused
Eriti alguses võib korseti surve segada. Kui lapsel on survest jäänud märgid kehal ka tund aega pärast korseti äravõtmist, on vaja korsetti ümber kohandada. Korsetikandmine võib tekitada palavustunnet ja nahk võib olla ärritunud. Sel juhul peaks kasutama nahahooldusvahendeid. Korsetti peaks puhastama tihti.
Kui laps kasvab või on kaalus juurde võtnud, peab korsetti reguleerima. Kuna hingamine võib olla kitsa korseti tõttu raskendatud, siis peaks mõõtma nii korsetiga kui ilma, kui palju laps suudab õhku välja puhuda ühe korraga.
Praktiline teave seljaoperatsiooni kohta
Enne operatsiooni on soovitav ettevalmistusi teha operatsioonijärgseks ajaks, näiteks harjutada last õige istumisasendiga, kasutada vajadusel kaelatuge, sobivaid tugesid ja patju ratastooli jaoks või vanni/dušitugesid. Mõnikord on vaja ratastool pärast operatsiooni välja vahetada teise vastu. Mõnel lapsel või noorukil on vaja kõrgemat lauda või pikema varrega söögiriistu.
Haiglas
Enne operatsiooni kontrollitakse tavaliselt hingamist ja südametegevust, tehakse seljast röntgenipilt ja konsulteeritakse anestesioloogiga. Pärast operatsiooni on lamamine vajalik umbes 2 nädalat. Operatsioon ise võtab aega umbes 5 tundi ja toimub üldnarkoosi all. Pärast operatsiooni kasutatakse valuvaigisteid, mõnikord osutub vajalikuks respiraatoriga hingamine, kui tuimestus pole veel päris üle läinud. Umbes ööpäev pärast operatsiooni tohib keerata külje peale, pärast seda on juba väga individuaalne, kui kiiresti istuma tõustakse. Mõni istub voodiäärel juba paari päeva pärast, mõnel on vaja tõsta tasapisi voodipäitsit kõrgemasse asendisse istumasaamiseks. Oluline on varakult proovida lamada ja istuda erinevates asendites, et säiliks liigeste liikuvus ja et kopsudesse ei koguneks lima. Tavaliselt saab haiglast koju, kui laps suudab toolil istuda ja tema enesetunne on üldiselt hea.
Vaevused
Paljusid häirib, et tavapäraste toimetuste tegemine on takistatud, sest jäiga selja tõttu on ka käte ja käsivarte liigutamine raskem. Üldiselt peaks ootama kuni 2 aastat enne, kui võib hakata tegelema tegevustega, millega võivad kaasneda tugev põrutamine ja raputamine, näiteks ratastoolihokis.
Selja võib taas stabiilseks arvestada kuni umbes 2 aastat pärast operatsiooni.