Jaak Võsa
Täheldatav on tõsiasi, et mida totalitaarsem riik, seda kõlavamalt räägitakse seal demokraatiast. Ja mitte üksnes demokraatiast, vaid ka arengust, edusammudest majanduses ja heaolu kasvust. Nii oli see Hitleri Saksamaal ja Nõukogude Liidus, väiksematest türannidest saaks terve nimekirja.
Et minna konkreetsemaks, tõmban temaatikat pisut koomale ja piirdun Eestiga. Ning nagu pealkirigi ütleb, inimeste määratlemisega. Veelgi pisut kaarte avades võin öelda, et juttu tuleb inimestest, kes ei vasta nn. standardile. Siia kuuluvad nii puuetega inimesed kui ka mis tahes kroonilist haigust põdevad patsiendid.
Iseenesest muidugi on inimese standard üsna tinglik. Põhimõtteliselt võib ju igaühe mingisse liiki ära määrata. Lühinägelikud nt lühinägelike liiki jne. Kuid ma loodan, et saadakse aru, mis ma selle all mõtlen, kui ütlen standard. Lühinägelikkus võib kuuluda standardisse, kui nägemispuue ei ole liiga tugev, amputeeritu jalad aga mitte.
Poliitikud armastavad mulistada demokraatiast, ise aru saamata mis see tähendab. Iseäranis käib see postkommunistlike maade poliitikute kohta, kellel tihtipeale puuduvad põhimõtted, au ja häbi. Ilmselt on see kätteõpitud meie riigi kommunistlikust ülesehituse perioodist. Kuid nimetada praegust re¸iimi totalitaarseks selles mõttes nagu Nõukogude Liidu ajal, ei ole ka õige. Eesti (ja ilmselt teisedki Ida-Euroopa riigid) on leidnud siin oma tee. Kui seda millegagi võrrelda, siis Inglise iseseisvunud kolooniatega, kus neegritel ja pervertidel on tagatud igasugused õigused, kuid aborigeenid ei oma õigust olla inimenegi.
Selline nn koloonia demokraatia ei ole tekkinud sugugi kohapeal, sest valge mees lintsiks ka neegreid ja perverte, kui ta selleks voli saaks. Aga ta ei saa, sest surve väljastpoolt on üsna tugev. Ilmselt oleks Eestiski rahvustevahelised probleemid palju suuremad kui Euroopa Liit ei kutsuks Eesti asjamehi korrale. See on suur mäng ja käib harilikul inimesel üle pea.
See et peaminister ja president on demokraadid, ei määra mitte midagi. Kui inimestesse on juurdunud siltide panemine, on tegelik olukord demokraatiast üsna kaugel. Ministeeriumide ja muude riigiametite töötajaskond koosneb rõhuvalt endisaegsetest ametnikest. Nende töövahendite hulka kuulusid pealekaebamine ja tallalakkumine, vaevalt et need kuhugi kadunud on. Ministrid ja kantslerid vahetuvad, ametnikkond püsib aga riigikorrast teise. Need samad ametnikud teevadki seadusi, mitte aga minister. Ministri koht tuleb ja läheb, seal pole vastutust ega vastutustunnet vajagi. Ilmselt on see ka Eesti omapära, kuna rahvastiku vähesuse tõttu puudub valikuvõimalus.
Mingem nüüd konkreetsemaks. Tahtsin rääkida meditsiinist, sest siinsed valikud määravad lausa inimese elu ja saatuse. Olen tähele pannud mitmeid skandaalseid kurioosumeid seoses arstide otsuste või otsustamatusega. Asja lähemalt uurides selgus, et ainult tühine osa nendest tuleb avalikkuse ette. Kui palju inimesi on saadetud surma või eluaegsele kiratsemisele, ei oska keegi kokku lugeda. Harilikult on need puuetega inimesed või kroonilised haiged. Koos diagnoosiga antakse soovitus mitte teha liigseid kulutusi, kuna patsient ei ole võimeline niikuinii elama standardile vastavat elu.
Inimese eest otsustatakse, mis temast saab või ei saa. Olen kokku puutunud lihasehaigete probleemidega. Ei oskagi kirjeldada tundeid ja mõtteid, mis tekivad, kui öeldakse lapsevanemale, et tema poissi pole mõtet kooli pannagi, kuna ta sureb niikuinii kahekümne aastaselt. Igal juhul on see jälk. Isegi kui poiss peaks surema kahekümneselt, ei tohiks selline teema kuuluda isegi arutluse alla. Aga paraku kuulub. See ametnik, kes elab seitsmekümne aastaseks, arvab, et tema elu on õigustatud, aga noore lihasehaige elu pole mitte. Aga siis juhtub tihti veel, et diagnoos ei pea paika ja lihasehaige elab kauem. Elab ilma hariduseta kuskil vanadekodu või sotsiaalmaja nurgas ja kiratseb. Ja ametnikul on hea meel, kuna talle jätkub tööd.