Helle Laasu
Pärnu Postimees 16.05.2002
“Oi, teil on lift!” läheb vestluskaaslase hääl telefonis rõõmsalt elevile, kui toimetusse teed juhatades liftile viidatakse. See on 24aastasele karkude abil liikuvale Margitile meeldiv üllatus.
“Mõtlesin, et näen liftipaneku ka kolledžis ära, aga võisin kogu õpinguaja vaid tühja liftikasti imetleda,” jutustab Margit hiljem.
Tartu ülikooli Pärnu kolled¸i lõpetas Margit Kasemets paar aastat tagasi ärijuhtimise erialal, nüüd tudeerib õpihimuline neiu esimest aastat Estonian Business Schoolis (EBS) infotehnoloogia juhtimist.
“Õppida mulle meeldib,” räägib neiu. “Iga päev ei viitsiks küll enam koolis käia, aga Interneti teel õppimine on just see, mis mulle sobib.”
Internetiõpe säästab aega
“EBSi poole hakkasin pilku heitma kohe pärast kolledži lõpetamist,” kõneleb teadmishimuline neiu. “Tahtsin seal bakalaureuse kraadi teha, sest seal on tugevad finants- ja turunduserialad. Oleksin mõne aja tööl käinud ja raha korjanud.”
Margitile tuli appi õnnelik juhus.
EBS pakkus välja tasuta õppimise võimaluse ühele füüsilise puudega inimesele. “Seda inimest otsiti päris kaua, mina sain õppimisvõimalusest teada kevadel Interneti kaudu puuetega inimeste listist,” meenutab Margit.
Margit oli tükk aega tasuta kohale ainuke kandidaat. “Ütlesin küll, et kui on keegi teine, kes pole koolis käinud, aga tahab õppida, siis loobun, sest mina olin juba kolledži lõpetanud.”
Teisi õpihimulisi ei ilmunud. Margit on üllatunud, et inimesed ei taha õppida, kui pakutakse, kuid nendib mõtlikult, et eriala on ka spetsiifiline.
Internetiõpe sobib liikumisraskustega inimesele ses mõttes, et koolis tuleb käia paar-kolm korda kuus, ülejäänud õpe toimub arvuti teel.
“Õppimiseks on Internetis eraldi keskkond, kust näed kõiki oma deklareeritud aineid, õppematerjale, tunniplaani, mis ajaks mingi kodutöö tuleb ära saata, nii Internetis kui koolis tehtavate kontrolltööde päevad ja ajad, samuti eksamid, “ selgitab Margit.
“Korra olen kontrolltöö maha maganud, kaks päeva hiljem tuli meelde,” lisab ta naerul sui.
“Interneti kaudu kodus arvuti taga kontrolltööd tehes pead ainet piisavalt hästi tundma, muidu ei tee tööd etteantud aja jooksul ära,” kinnitab Margit oma kogemustest. “Õppimisviis on huvitav ja seltskond hea,” lisab ta.
“Olen ainuke tüdruk oma kursusel,” jutustab neiu. “Koti tassimine pole seetõttu probleem, abi on alati võtta.” Margit lausub, et koolipäevad Tallinnas on talle tore vaheldus argielust ja juba ainuüksi hea seltskonna pärast tasub seal käia.
Margiti õpingutes on osalised nii ema kui tema Tallinnas õppiv õde, kes neiul reisida aitavad. “Õde on mul alati Tallinnas bussi vastas ja aitab mul seal liigelda.”
Et Margit käib tööl, ei jää peale töö ja kooli suurt millekski aega üle.
Ametis käib Margit kodukohas Paikusel puitmööblit tootvas Pinea firmas, kus teeb arvestaja tööd.
Abi küsida ei pelga
Kaasasündinud lihasenõrkuse tõttu karkudega või ratastoolis liikuv Margit ei juurdle selle üle, mis tal on elult saamata. Ta võtab elu nii, nagu see on.
“Muidugi põen aeg-ajalt sellepärast, et pean kogu aeg kellegi toel elama, kuid üldiselt olen sellest üle saanud,” kõneleb ta tõsiselt.
Abi Margit küsida ei pelga, kuigi tunnistab, et see pole kerge. “Natuke tuleb ikka organiseerida ka, et sind aidataks,” muheleb ta. “Keskkoolis korraldasid asja mu klassiõed, kes ei viitsinud mul sabas käia, sest ma liikusin nii vaevaliselt. Nad kamandasid poisid mind trepist tassima.”
Aastatega on tulnud harjuda ise abi hankima.
“Olen seda meelt, et ei solvu, kui minu abipalvele eitavalt vastatakse,” räägib ta. “Mulle meeldib, kui inimene seda otse ütleb, et ta ei saa mind aidata, mitte ei hakka keerutama,” arutleb Margit. “Kõik ei peagi ju kohe mulle appi tormama. Ja ega ma seepärast arva, et need inimesed halvemad oleksid, ma lihtsalt ei arvesta nendega.” Silmakirjalikkus ja teesklemine ongi need isikuomadused, mis Margitit inimeste juures kõige enam häirivad.
“Näiteks see, kui räägitakse, mida teine tahab kuulda, mitte seda, mis endal mõttes,” täpsustab ta. “Ise olen püüdnud olla see, kes ma olen. Olen jõudnud arusaamisele, et kõik ei pea sulle ja kõigile ei pea sina meeldima.”
Tegemist jätkub
Elu pole Margitit kibestanud. Ta arvab, et kibestuvad võib-olla need, kes on enne terved olnud ja siis haigeks jäänud. “Võib-olla on nii, et haiget aidatakse-toetatakse kuu või kaks, siis elab igaüks oma elu edasi ja abivajajale pööratakse vähem tähelepanu. See võib-olla kibestabki,” mõtiskleb Margit. “Mina olen kogu aeg tervete inimeste hulgas olnud, tavalises koolis käinud ja ilmselt see on mind karastanud ning hoidnud kibestumast.”
Margit leiab, et elu on teda mitmes mõttes soosinud. Näiteks see, et ülikool loodi Pärnusse just veidi enne seda, kui Margit Raeküla kooli majandusklassi lõpetas.
Pärast keskkooli poleks ta ilmselt julgenud kodust kaugele õppima minna.
Margit on tegev Pärnu ratastooliklubis, kus ta koos Toomas Mihkelsoniga tegeleb isikliku abistaja projektiga.
Eesti Lihasehaigete Seltsi juhatuse liikmena on Margit aidanud korraldada suvelaagreid ja muid üritusi.
Et Eesti Lihasehaigete Seltsis on vähe inglise keele oskajaid, on Margitil tulnud seltsi esindada Euroopa lihasehaigete ühenduste liidus ja ta on saanud seeläbi reisida Soomes, Saksamaal ja Iirimaal.
Tulevikuplaane Margit ei pea, ta tegeleb sellega, mis praegu oluline: ta on keskendunud õpingutele ja tööle.
“Raamatupidajaks küll saada ei igatseks,” naeratab neiu tagasihoidlikult tulevikuplaane silmas pidades. “Tahaks midagi lennukamat või loomingulisemat.”